Choriocarcinoma

Choriocarcinoma (ka kooriokartsinoom) on pahaloomuline kasvaja, mis areneb loote toestavatest kudedest – trofoblastirakkudest. Need rakud moodustuvad normaalselt raseduse ajal, et kinnituda emakaseina külge ja moodustada platsenta. Mõnel juhul aga need rakud muutuvad kontrollimatult paljunevaks ja invasiivseks, moodustades kasvaja. Peamine kasvajapaik on emakas (gestatsioooniline kooriokartsinoom), kuid see võib tekkida ka munasarjades, emakakaelas või muudes organites ilma eelneva raseduseta (mittegestatsioooniline kooriokartsinoom). Kasvaja levib kiiresti veresoontesse, põhjustades varajasi metastaase eriti kopsudesse, maksa, aju ja tuppe. Haiguse iseärasus on see, et see toodab suures koguses rasedushormooni hCG (inimese koorioni gonadotropiini), mida kasutatakse nii diagnoosimisel kui ka ravi tõhususe jälgimisel.

Choriocarcinoma täpne põhjus pole teada, kuid see on tihedalt seotud eelneva rasedusega, eriti teatud tüüpi raskete raseduslike seisunditega. Peamised riskitegurid on:

• Eelnev molaarrasedus (vesine looteline tünn): See on suurim riskitegur. Umbes 15-20% täieliku molaarraseduse ja 1-5% osalise molaarraseduse korral areneb pärast loote eemaldamist invasiivne mool või kooriokartsinoom.
• Eelnev abort, sünnitus või hüpistünn: Haigus võib harva areneda ka pärast näiliselt normaalset rasedust, sünnitust või aborti.
• Vanus: Risk on suurem noortel alla 20-aastastel naistel ja naistel üle 40 aasta.
• Rass ja geograafia: Haiguse esinemissagedus on kõrgem Aasia ja Ladina-Ameerika maades.
• Eelnevad trofoblastilised haigused: Naistel, kellel on olnud varem molaarrasedus või kooriokartsinoom, on suurem risk uue haiguse tekkeks.
• Mittegestatsiooniline kooriokartsinoom: See haruldane vorm võib tekkida munasarjades või teistes organites ilma eelneva raseduseta, seostudes germinaalsete või somaatiliste rakkude väärarenguga.

Choriocarcinoma kahtlus tekib sümptomite (nt vereeritus pärast rasedust) ja veretesti (hCG) põhjal. Diagnoosi kinnitamiseks ja haiguse leviku hindamiseks kasutatakse mitmeid meetodeid:

1. Veranalüüs: Määratakse inimese koorioni gonadotropiini (hCG) tase. Kõrged või taas tõusvad hCG väärtused pärast raseduse lõppu on väga kahtlustavad. Tehakse ka üldisi vere- ja maksafunktsiooni uuringuid.

2. Koebiopsia ja histoloogiline uuring: Emakakaelakaablist võetud proovi või emakakürettaaži ajal saadud koe mikroskoopiline uurimine on lõpliku diagnoosi aluseks. See näitab iseloomulikke trofoblastirakke ilma normaalse platsenta kudeta.

3. Pildidiagnostika:

• Vaginaalne ultraheli: Emaka ja munasarjade üksikasjalik hindamine, et avastada kasvaja emakas.
• Kõhuõõne ja rindkere kompuutertomograafia (CT): Kasvaja leviku hindamiseks kõhuõõnde organitesse ja eriti kopsudesse.
• Aju magnetresonantstomograafia (MRI): Tehakse, kui on kahtlus aju metastaaside olemasolust.
• Luustikuskaneerimine: Võib olla vajalik luudesse leviku hindamiseks.

4. Rindkere röntgen: Kopsude esmaseks hindamiseks.

Choriocarcinoma ravi põhineb peamiselt kemoterapial, mis on väga tõhus selle haiguse puhul. Ravi valik sõltub haiguse levikust ja riskigrupist (madal, keskmine või kõrge risk).

• Kemoterapia: See on ravi alus. Madala riskiga haigetele kasutatakse ühte ravimit (nt metotreksaat või aktinomütsiin D). Keskmise või kõrge riskiga haigetele (metastaaside või ebaõnnestunud varasema ravi korral) kasutatakse kombinatsioonravi mitmest ravimist (nt EMA-CO režiim: etoposiid, metotreksaat, aktinomütsiin D, tsüklofosfamiid, vinkristiin). Ravi kestab seni, kuni hCG tase normaliseerub ja jääb normaalseks mitu kuud.
• Kirurgiline ravi: Hüsterektoomiat (emaka eemaldamist) võib kaaluda naistel, kes ei soovi enam lapsi, kui on suur verejooksusoht või kui kemoterapia on ebaõnnestunud. Metastaaside eemaldamist (nt kopsust) tehakse harva.
• Kiiritusravi: Kasutatakse aju metastaaside raviks koos kemoterapiaga või valu leevendamiseks.
• Järelvalve: Pärast edukat ravi on oluline pikaajaline jälgimine regulaarsete hCG tasemete kontrollidega (esimesed 1-2 aastat tihedamalt), et tagada püsiv remissioon ja välistada retsidiivi. Naistel on soovitatav vältida rasedust vähemalt üks aasta pärast ravi lõpetamist.

On oluline koheselt konsulteerida günekoloogiga või perearstiga järgmiste märkide ilmnemisel, eriti kui need on seotud hiljutise rasedusega:

• Kestev või ebanormaalne vereeritus pärast raseduse lõppu (sünnitust, aborti või loote väljavõtmist).
• Kõhuala- või vaagna valu, mis ei kao.
• Köha verega, hingeldus või rindkerevalu – need võivad viidata kopsudele levimisele.
• Pidevad või tugevnevad peavalud, iiveldus, oksendamine või nägemishäired.
• Rasestumistesti positiivne tulemus või jätkuvad raseduse sümptomid pärast raseduse lõppu.

Kui teil on olnud molaarrasedus, järgige arsti määratud jälgimiskava rangelt ja teatage kohe kõik uued sümptomid.

ERAKORRALIST ARSTIABI tuleb otsida järgmistel juhtudel:

• Tugev verejooks.
• Äge, talumatu kõhuvalu.
• Raskused hingamisel või teadvuse muutused.