Amenorreia

Amenorreia on seisund, mille puhul naisel puuduvad menstruatsioonid. Seda jagatakse kahte põhitüüpi: primaarne ja sekundaarne amenorreia. Primaarne amenorreia tähendab, et esimene menstruatsioon (menarhe) ei ole algas 15. eluaastaks, kuigi teised puberteedi tunnused on välja kujunenud. Sekundaarne amenorreia on olukord, kui varem regulaarsed menstruatsioonid katkevad vähemalt kolmeks järjestikuks kuuks ilma raseduseta. Menstruaaltsükli regulaarsust kontrollivad peamiselt ajuripik (hüpotalamus) ja hüpofüüs, mis eritavad hormoone, mis omakorda stimuleerivad munasarju. Amenorreia tekib siis, kui see keeruline regulatsioonisüsteem – hüpotalamus-hüpofüüs-munasarjade telg – kahjustub või toimib valesti. See võib mõjutada mitmeid organeid ja süsteeme, peamiselt munasarju, emakas, kilpnäärme ja neerusekoorest, ning omada märkimisväärset mõju luutihedusele ja südame-veresoonkonna tervisele.

Amenorreia põhjused on väga mitmekesised ja jaotuvad vastavalt primaarsele või sekundaarsele tüübile.

Primaarse amenorreia levinumad põhjused:

• Kaasasündinud anomaaliad, näiteks emaka või tupe puudumine (Mayer-Rokitansky-Küster-Hauseri sündroom).
• Kromosoomihäired, nagu Turneri sündroom.
• Hüpotalamuse või hüpofüüsi struktuurhäired.
• Rasked munasarjapuudulikkused.

Sekundaarse amenorreia levinumad põhjused:

• Funktsionaalne hüpotalamuse amenorreia: Kõige sagedasem põhjus noortel naistel. Tekib närvisüsteemi stressist, ägedast kaalulangusest, liigsest treeningust või toitumishäirest (nt anoreksia).
• Polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS): Levinud hormonaalne häire, mida iseloomustab menstruatsioonide ebaregulaarsus, hirsutism ja insuliniresistentsus.
• Ebakvalifitseeritud emakakaela koe eemaldamine (nt konisatsioon või laserravi), mis võib põhjustada emakakaela tekkimist.
• Hüpofüüsi kasvajad (nt prolaktinoom), mis häirivad hormoonide tootmist.
• Enneaegne munasarjapuudulikkus (varajane menopaus).
• Kilpnäärme talitlushäired (hüpotüreoos või hüpertüreoos).
• Kroonilised haigused, nagu tõsine neerupuudulikkus või mao-põietoruga.
• Mõned ravimid, nt kemoteraapia, antipsühhootikumid või pikaajalised kortikosteroidid.
• Püsiv kõrge füsioloogiline stress, näiteks tõsine haigus või operatsioon.

Amenorreia diagnoosimine algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga, sealhulgas günekoloogilise vaatlusega. Järgmiseks rakendatakse astmelist lähenemist:

1. Rasedustest: Esimene ja kõige olulisem samm on raseduse välistamine.

2. Hormonaalanalüüs: Vereproovide abil hinnatakse mitmete hormoonide taset:

• Prolaktiin: Kõrgenenud tase viitab hüpofüüsi häirele.
• TSH ja vaba T4: Kilpnäärme funktsiooni hindamiseks.
• FSH ja LH: Need hormoonid annavad infot munasarjade funktsiooni ja hüpofüüsi talitluse kohta. Kõrge FSH võib viidata munasarjapuudulikkusele.
• Testosteroon ja DHEA-S: Kõrgenenud tasemed võivad seostuda PCOS-iga.

3. Progesterooni provokatsioonitest: Ravimiga põhjustatud menstruatsiooni tekitamine aitab hinnata emaka limaskesta seisundit ja östrogeeni tootmist.

4. Peluuline ultravalgus (ultraheli): Võimaldab visualiseerida emakat, munasarju ja vaagna organeid, et tuvastada struktuursed anomaaliad (nt PCOS, emaka arenguhäired) või tsüstid.

5. Pildidagnostika:

• Kefaalne tomograafia (KT) või magnetresonantstomograafia (MRT) aju/hüpofüüsi piirkonnas on vajalik, kui kahtlustatakse hüpofüüsi kasvajat.
• Vaagna MRT võib olla vajalik detailseks struktuuride hindamiseks.

6. Hüsteroskopia või laparoskopia: Need invasiivsemad protseduurid rakendatakse harvemini, kui on vaja otseselt uurida emakaõõnt või vaagna.

Ravi sõltub täielikult amenorreia aluspõhjusest. Eesmärk on võimalusel põhjust kõrvaldada, menstruaaltsükli taastada, viljakust säilitada ja vältida tüsistusi (nt osteoporoos).

Elustiili muutused: Funktsionaalse hüpotalamuse amenorreia puhul on kõige olulisem stressi vähendamine, piisav toitumine (kaalu tõstmine vajadusel) ja treeningukoormuse vähendamine. Toitumisspetsialisti ja psühholoogi abi võib olla hädavajalik.

Hormonaalravi:

• Kombineeritud hormonaalsed kontratseptiivid (tabletid, plaastrid, rõngas): Need on sageli esimene valik tsükli reguleerimiseks, eriti PCOS korral. Nad annavad kehale välise hormoonide allika, kaitsevad emaka limaskesta ja vähendavad akne või liigse karvkatte riski.
• Progesterooni tabletid: Kasutatakse tsükli reguleerimiseks teatud tüüpi hormonaalsetes häiretes.
• Kloomifensiitrat: Kasutatakse viljakuse ravis munasarjade stimuleerimiseks.
• Kilpnäärme hormoonide asendusravi: Hüpotüreoosiga patsientidele.
• Östrogene asendusravi: Enneaegse munasarjapuudulikkuse või madala östrogeenitasemega patsientidele luukaitseks.

Farmakoloogiline ravi:

• Dopamiini agonistid (nt kabergoliin, bromokriptiin): Käsitsevad kõrgenenud prolaktiini taset, mis on põhjustatud prolaktinoomist.

Kirurgiline ravi: Rakendatakse harva, näiteks:

• Hüpofüüsi kasvaja eemaldamine.
• Emakakaela tekkimise laiendamine või korrigeerimine.
• Suurte tsüstide eemaldamine munasarjadest.

Muud meetodid: Psühhoterapia toitumishäirete või kroonilise stressiga toimetuleku parandamiseks.

Arsti konsultatsioon on kohustuslik järgmistel juhtudel:

• Primaarse amenorreia puhul: Kui tüdrukul ei ole olnud menstruatsioone 15. eluaastaks, kuigi tal on teised puberteedimärgid (rinnakasv, karvkasv), VÕI kui puberteedimärke pole algas 13. eluaastaks.
• Sekundaarse amenorreia puhul: Kui varem regulaarsed menstruatsioonid on katkenud kolmeks või enamaks kuuks ilma ilmse põhjuseta (nt rasedus, menopaus).
• Kohe pärast menstruatsioonide katkemist, kui kaasnevad järgmised hädaomadused (punased lipud):
• Tugevad peavalud või nägemishäired.
• Piimanäärme eritiste (vedeliku) ilmumine.
• Kuumalained või öine higistamine.
• Märkimisväärne kaalutõus või -langus.
• Tugev kõhu- või vaagnaluuvalu.
• Äge stress või traumeeriv sündmus, millele järgnes menstruatsioonide lakkamine.
• Kui teil on kahtlus raseduse suhtes.
• Kui amenorreia põhjustab muret viljakuse või üldise tervise pärast.