Magneesium uriinis

Kvantitatiivne · mmol/24h

Normaalsed väärtused

Magneesium uriinise norm

Üldine

Normivahemikud võivad erineda sõltuvalt laborist ja meetodist. Üldiselt on 24-tunnise uriini magneesiumi sisalduse norm ligikaudu:

Mehed

3.0–5.0 mmol ööpäevas (või 60–120 mg ööpäevas)

Naised

2.5–4.5 mmol ööpäevas (või 50–100 mg ööpäevas)

Näitaja kohta

Magneesium uriinise sisalduse määramine on laboratoorset test, mis aitab hinnata organismi elektroliidi tasakaalu, eriti seoses neerude funktsiooniga. Test võib näidata magneesiumi liigset või ebapiisavat eritumist uriiniga, mis võib olla seotud toitumise, ravimite või terviseprobleemidega.

Mis on magneesium uriinis?

Funktsioon

Magneesium on oluline mineraal (elektrolüüt), mis osaleb üle 300 ensüümi reaktsioonis, sh energia tootmises, lihaste ja närvi funktsioonis ning luude tervises.
Suur osa organismi magneesiumist paikneb luudes ja rakkudes, vaid väike osa ringleb veres. Neerud reguleerivad magneesiumi taset kehas, eritades seda uriiniga.

Testi olemus

Magneesium uriinis test mõõdab magneesiumi kogust uriinis, tavaliselt 24 tunni jooksul kogutud proovis või ühekordses uriiniproovis.
See annab teavet magneesiumi eritumise kohta, mis koos veremagneesiumi tasemega aitab hinnata mineraali tasakaalu organismis.

Ettevalmistus ja proovivõtu kord

Ettevalmistus

Enne 24-tunnise uriini kogumist võib olla vajalik vältida teatud toidulisandeid või ravimeid, mis mõjutavad magneesiumi taset. Arsti või medpersonal nõuandeid tuleb rangelt jälgida.
Tavaliselt ei ole vaja erilist eelnevat nälgimist, kuid tuleks vältida alkoholi ja liigset füüsilist koormust proovivõtu perioodil.

Protseduur

24-tunnise uriini kogumine: Alustatakse hommikul (nt kell 7), esimene urineerimine lastakse mööda. Järgneva 24 tunni jooksul kogutakse KÕIK uriin spetsiaalsesse anumasse, mis on hoitud jahedas (külmkapis). Järgmisel hommikul kogutakse viimane uriiniproov.
Ühekordne uriiniproov: Kogutakse steriilse anumasse tavalise urineerimise ajal, sageli hommikuse esimese uriiniga.
Proov saadetakse laborisse analüüsiks, kus määratakse magneesiumi kontsentratsioon.

Kõrge magneesiumi tase uriinis (hüpermagneesiumuuria)

Peamised põhjused

Liigne magneesiumi manustamine: Toidulisandid, magneesiumipõhised lahtistid või antatsiidid.
Neerude funktsioonihäired: Neerud ei suuda piisavalt tagasi imeda magneesiumi, näiteks neerupuudulikkuse korral.
Metaboolsed häired: Hüperkaltsemija (kõrge kaltsiumi tase veres), alkoholi tarvitamine, dehidratatsioon.
Ravimid: Mõned diureetikumid (nt furosemiid), tsüstatiidid, aminoglükosiidid või tsüklosporiin.

Mida see võib tähendada?

Organism kaotab liiga palju magneesiumi, mis võib lõppeda organismi üldise magneesiumi puudusega (hüpomagneesiumeemia), isegi kui veretase on alguses normaalne.
Võib viidata neerukahjustusele või endokriinsetele häiretele.

Madal magneesiumi tase uriinis (hüpomagneesiumuuria)

Peamised põhjused

Magneesiumi puudulik sissevõtt: Toitumine, mis on vaene magneesiumis (nt puudulik toitumine, alkoholism).
Seedetrakti imendumishäired: Kõhulahtisus, keliakia, Crohn'i tõbi, pankreatiit.
Suurenenud tagasiimendumine neerudes: Organism püüab hoida magneesiumi, näiteks dehidratatsiooni, põletikuliste seisundite või aldosteroonismi korral.
Ravimid: Mõned diureetikumid (nt tiasiidid), protonipumba inhibiitorid, aminoglükosiidid.

Mida see võib tähendada?

Neerud säästavad magneesiumi, mis võib olla organismi katset hoida mineraali tasakaalu, kui sissevõtt on ebapiisav või kaotus muude teede kaudu on suur.
Madal uriinimagneesium koos madala veremagneesiumiga kinnitab organismi üldist magneesiumipuudust.

Indikatsioonid: millal tehakse magneesium uriinise testi?

Peamised põhjused testi läbiviimiseks

Kahtlus magneesiumi puuduse (hüpomagneesiumeemia) või ülejäägi (hüpermagneesiumeemia) korral, eriti kui veretulemused on ebamäärased.
Hindamaks neerude funktsiooni ja nende võimet reguleerida elektrolüütide tasakaalu.
Seireks teatud ravimite (nt diureetikumid) mõju hindamiseks magneesiumi tasemele.
Diagnoosimaks põhjusi, mis võivad põhjustada lihaste krampe, nõrkust, südame rütmihäireid või neuroloogilisi sümptomeid.

Millised arstid võivad testi tellida?