Vesivesi

Vesivesi (ladina keeles hydrocèle) on seisund, kus munandit ümbritsevas kestas (tunica vaginalis) koguneb selge, kollakas vedelikku. See toob kaasa ühe või mõlema munandi piirkonnas pehme, tihti painduma kõhna. Protsess tekib tavaliselt aeglaselt. Peamine mehhanism on vedeliku tasakaalustamatu tootmine ja imendumine munandikesta piirkonnas. Kuigi suurenenud skrotum võib murettekitav tunduda, ei ole vesivesi vähk ega suurenda vähiriski. Uute sündinute puhul on see sageli füsioloogiline ja kaob iseenesest esimese eluaastaga, kui kõhupõie ja munandikoti vaheline kanal sulgub. Täiskasvanutel võib see olla primaarne (põhjust teadmata) või sekundaarne, mis on seotud teise haigusega nagu põletik, trauma või infektsioon.

Vesivesi tekib vedeliku tasakaalustamatu tootmise või imendumise tõttu munandikesta piirkonnas. Põhjused erinevad sõltuvalt vanusest. Vastsündinutel on see peaaegu alati seotud arenguhäirega: kanal (processus vaginalis), mis ühendab kõhuõõnt skrotumiga, ei sulgu täielikult, võimaldades kõhuõõne vedelikul voolata alla. See sulgub tavaliselt iseenesest. Täiskasvanutel jaguneb vesivesi kahte tüüpi: 1) Primaarne (idiopaatiline): Põhjust ei leita, vedelik koguneb aeglaselt. 2) Sekundaarne (sümptomaatiline): Tekib teise haiguse tagajärjena. Levinumad põhjused on: *Munandi või naha- ja näärme põletik (epididümiit, orhiit)*, *Trauma või vigastus skrootumipiirkonnas*, *Munandi pöördumine (testikulaartorsioon)*, *Pahaloomulised või healoomulised kasvajad munandis või selle ümber*, *Südame- või maksapuudulikkuse tõttu tekkinud üldine vedelikupeetus (ödeem)*. Riskiteguriteks on: sünd enneaegsena, skrootumipiirkonna trauma (sh kirurgia, nt vaagnapõhja operatsioon), urogenitaaltrakti infektsioonid.

Vesivesi diagnoositakse peamiselt kliinilise uuringuga. 1. Anamnees ja füüsiline uuring: Arst küsib sümptomite ajaloost ja teeb visuaalse ning käepidemise uuringu. Vesivesi on pehme, homogeenne mass, mida saab tavaliselt läbi tunda munandist. Oluline test on transilluminatsioon: arst valgustab skrootumit väikese taskulambiga. Kui mass on läbipaistev ja valgus levib ühtlaselt (mis viitab selgele vedelikule), kinnitab see vesivesi diagnoosi. Kui valgus ei läbi (nt veri või kasvaja), on vaja edasisi uuringuid. 2. Pildiuuringud: Kõige olulisem ja kahjutuma täiendav meetod on skrootumi ultraheliuuring (ultrahelikografia). See võimaldab visuaalselt eristada selget vedelikku tahketest moodustistest, kinnitada diagnoosi ja välistada muud põhjused nagu hernia, kasvajad või veritsus. 3. Vereanalüüs: Ei ole vesivesi jaoks spetsiifiline, kuid võib olla vajalik infektsiooni või põletiku tuvastamiseks sekundaarse põhjuse selgitamiseks.

Ravi sõltub vanusest, põhjusest, sümptomite tõsidusest ja paise suurusest. 1. Järelvaatlus (konservatiivne ravi): *Vastsündinutel* enamik vesivesidest (enamus) kaovad iseseisvalt esimese 12-24 elukuu jooksul. Seetõttu on standardne lähenemine regulaarne jälgimine lapsearsti või uroloogi poolt. *Väikesed ja sümptomiteta vesivesid täiskasvanutel* ei vaja alati ravi. 2. Kirurgiline ravi (vesivese operatsioon - hydrocelectomy): See on püsivaim ja kõige levinum ravi meetod sümptomaatiliste või suurte vesivese korral. Operatsiooni käigus tehakse lõikeke skrootumis, tühjendatakse vedelik ja eemaldatakse või õmmeldakse vedelikku tootva kesta osa (protseduur nimetusega Lordi, Jaboulay või Winkelmanni operatsioon), et takistada vedeliku uuesti kogunemist. See on tavaliselt ühepäevane protseduur. 3. Aspiratsioon ja skleroterapia: Vedeliku eemaldamine nõela abil (aspiratsioon) on lihtne, kuid kõrge tagasilangemise riskiga. Selle efektiivsuse suurendamiseks võib pärast aspiratsiooni süstida kesta siseküljele erilist kemikaali (sklerosaatorit), mis põhjustab kesta kokkukleepumise. Seda meetodit kasutatakse harvemini, eriti patsientidel, kes ei soovi või ei talu kirurgiat. Sekundaarse vesivese korral on oluline ravi suunata ka alusehaigusele (nt antibiootikumid infektsiooni korral).

Soovitatav on konsulteerida perearsti või uroloogiga järgmistel juhtudel: *Märkate skrootumis kiiret suurenemist või paistetust.* *Paise muutub äkkselt valusaks või tundlikuks.* *Lisandub palavik, külmavärinad või ihu punetus skrootumipiirkonnas (võib viidata põletikule).* *Vesivese taustal on trauma (nt löök).* *Vesivesi ei kao lapse esimese kahe eluaasta jooksul või suureneb.* *Paise on nii suur, et põhjustab olulist füüsilist või psühholoogilist ebamugavust.* ERAKORRALISE ARSTIABI (kiirabi) vajadus tekib haruldastel juhtudel: kui valu on äge ja talumatu ning kaasneb iiveldus ja oksendamine – see võib olla tunnus munandi pöördumisele (testikulaartorsioon), mis on kirurgiline erakorraline seisund.