Tourette'i sündroom

Tourette'i sündroom on arenguline häire, mis puudutab kesknärvisüsteemi, eriti aju alaosi, mida nimetatakse alajäsemeteks (basal ganglia). Need piirkonnad on seotud liigutuste ja käitumise kontrolliga. Häire korral tekivad ajus häired neurotransmitterite, eelkõige dopamiini tasakaalus, mis põhjustab tahtmatuid impulssse. Tikid ei ole lihtsalt 'halb harjumus', vaid neuroloogilise seisundi väljendus. Tourette'i sündroom ei ole haruldane ja see esineb sagedamini meestel kui naistel. Enamikul inimestest sümptomid paranevad noorukieas või varases täiskasvanueas, kuigi mõned võivad kogeda neid kogu elu.

Tourette'i sündroomi täpset põhjust ei teata, kuid usutakse, et see on geneetiliste ja keskkonnategurite kompleksne koosmõju tulemus.

Geneetika: Häirel on selge geneetiline kalduvus. Kui ühel pereliikmel on Tourette'i sündroom või mõni teine tikihäire, on teistel pereliikmetel suurem risk.

Aju struktuur ja keemia: Uuringud on näidanud erinevusi alajäsemete struktuuris, ühendustes ja neurotransmitterite (eriti dopamiini, serotoniini) tasakaalus.

Keskkonnategurid: Raseduse või sünnituse ajalised tegurid (nt infektsioonid, raseduse stress, sünnitusaegsed tüsistused) võivad riski suurendada.

Käivitajad: Stress, väsimus, erutus või ärevus võivad tikke ajutiselt sagedamaks või intensiivsemaks muuta.

Tourette'i sündroomi diagnoosib tavaliselt laste- ja noorternaudoloog või psühhiaater. Kindlat laboratoorset või pilditehnilist testi ei ole. Diagnoos põhineb hoolikal kliinilisel hindamisel:

1. Anamnees: Üksikasjalik arutelu sümptomite olemuse, sageduse, kestuse ja esinemisajaga. Oluline on pere- ja arengulugu.

2. Diagnostilised kriteeriumid:

• Mitme motoorilise ja vähemalt ühe vokaalse tiki olemasolu (mitte tingimata samal ajal).
• Tikid on esinenud peaaegu iga päev rohkem kui aasta.
• Esimest korda tekkinud enne 18. eluaastat.
• Sümptomid ei ole põhjustatud teiste meditsiiniliste seisundite või ravimite mõjust.

3. Välistavad uuringud: Mõnikord tehakse vereteste või pildiuuringuid (nt ajupilt), et välistada muud põhjused (nt Wilsoni tõbi, ravimite kõrvalmõjud).

Ravi eesmärk ei ole tikke täielikult likvideerida, vaid aidata neid juhtida, et parandada igapäevase toimimise võimet ja elukvaliteeti.

Käitumisteraapia: Esmavalik tikihäirete ravis on spetsiaalne käitumisteraapia, näiteks Tikide Vastastikuse Harjutamise Interventsioon (CBIT). See õpetab inimest ära tundma tiki eelajatustunnet ja sooritama konkureerivat liigutust, mis summutab tiku.

Ravimid: Kui tikid on tugevad ja segavad igapäevaelu, võidakse kaaluda ravimeid.

• Tikide mõõdukaks kontrollimiseks: Alf2-adrenergilised agonistid (nt klonidiin, guanfatsiin).
• Raske juhtumi korral: Neuroleptikumid või atüüpilised antipsühhootikumid (nt risperidoon, aripipratsool). Ravimeid valitakse väga hoolikalt, arvestades võimalikke kõrvaltoimeid.

Toetavad sekkumised: Oluline on abi kaasnevate häirete nagu ADHD, OCD ja ärevusega. See võib hõlmata psühhoteraapiat, hariduslikku toetust ja perenõustamist.

Elustiili korrektuurid: Regulaarne uni, tasakaalustatud toitumine, stressijuhtimise tehnikad (nt hingeharjutused, meditatsioon) ja regulaarne füüsiline aktiivsus võivad oluliselt leevendada sümptomeid.

Oluline on otsida spetsialisti abi, kui:

• Laps või täiskasvanu hakkab kogema korduvaid, tahtmatuid liigutusi või häälekatsetusi, mis ei ole seotud teise ilmse põhjusega (nt külmetus).
• Need liigutused või hääled segavad igapäevast tegevust, õppimist, sotsiaalseid suhteid või enesehinnangut.
• Sümptomid püsivad üle aasta.
• Tekivad kaasnevad mured nagu ärevus, meeleoluhõngud, obsessiivsed mõtted või raskused kontsentratsiooniga.

ERAKORRALISE ABI vajaminek on haruldane seoses tikide endaga, kuid võib tekkida olukordades, kui tikid põhjustavad enesevigastust või on nii tugevad, et takistavad hingamist või neelamist. Sellisel juhul tuleb pöörduda kiireloomulisse abi.