Silmas (strabismus)
Kirjeldus
Silmas (strabismus) on silmade haigus, mille puhul mõlema silma teljed ei ole õigesti joondatud. See võib põhjustada nägemishäireid ja süvendada silmaprobleeme, kui seda ei ravi. Ýigeaegne diagnostika ja ravi on olulised nii laste kui täiskasvanute nägemisfunktsiooni säilitamiseks.
Silmas ehk strabismus on seisund, mille korral silmade liikumine ei ole koordineeritud, mistõttu nad ei suuda samaaegselt fikseerida sama punkti ruumis. See joondushäire tuleneb peamiselt silmaliihaste töö häirest, mis võib olla põhjustatud nende lihaste nõrkuse, närvijuhtimise probleemidest või anatoomilistest eripäradest. Haigus võib puudutada ühte või mõlemat silma ning avalduda erinevates suundades, nagu sisenemine (esotropia), väljumine (eksotropia) või vertikaalne hälve (hüpertropia/hüpotropia).
- Silmade nähtav kõrvalehoidumine (üks silm vaatab teisest erinevasse suunda).
- Kõver või "hõljuv" pilk.
- Topeltnägemine (diploopia), eriti täiskasvanutel.
- Silmade tihe sulgemine või kinni pigistamine hea valgustuse korral.
- Peavalud või silmapinge.
- Väsimustunne silmade peale lugemisel või pikemat tööd tehes.
- Raskused sügavustaju hindamisel (stereopsia).
- Pea viltune hoidmine (peapööramine) parema nägemise saamiseks.
- Lastel võib tekkida lontis silm (amblüoopia), kuna aju ignoreerib nõrgema silma pilte.
Silma tekkimise põhjused on mitmetahulised ja sageli kaasnevad. Kaasasündinud (kaasasündinud) strabismus on seotud perekondliku kalduvuse või arenguhäiretega silmaliihastes või nende juhtimises. Omandatud strabismus võib tekkida trauma (nt peatrauma), silmahaiguste (nt katarakt, retinopaatia), ajukasvajate või insulditõve tagajärjel. Olulisteks riskiteguriteks on varajane sünd (ennetus), Downi sündroom, tserebraalpalsi ja teised arenguhäired. Mõnel juhul võib silmas tekkida ka refraktsioonivea (nt kauge- või lühinägelus) korrektsiooni puudumise tõttu.
Silma diagnoosib silmaarst (oftalmoloog) või optometrist läbi põhjaliku silmauuringu. Diagnostika hõlmab: 1) Visuaalset kontrolli silmade asendi ja liikuvuse hindamiseks. 2) Katetesti (varjestustesti), mis näitab silmade hälvet ja kompensatsioonimehhanisme. 3) Refraktsioonimõõtmist (silmaproovidega) refraktsioonivea tuvastamiseks. 4) Silmapõhja uuringut muude patoloogiate välistamiseks. Väikelaste puhul kasutatakse ka spetsiaalseid meetodeid, nagu Brückneri test. Mõnikord võidakse kasutada ka neuroimagingu (nt MRI) võimalike kesknärvisüsteemi põhjuste välistamiseks.
Ravi eesmärk on taastada silmade koordineeritud liikumine, parandada nägemist ja ennetada nägemiskadu. Ravi valik sõltub haiguse tüübist, raskusastmest ja patsiendi vanusest. Meetodid hõlmavad: 1) Mittekirurgilist ravi: korrektsiooniprillid või kontaktläätsed refraktsioonivea parandamiseks; okklusiooniravi (terve silma katmine), et stimuleerida nõrka (lontis) silma; silmaharijutused (ortoptika) koostöö parandamiseks. 2) Kirurgilist ravi: operatsioon silmaliihaste pingestuse reguleerimiseks või nende kinnitumiskoha muutmiseks. 3) Mürgistussüstid (Botulinumtoksüün): lihase ajutise lõdvendamiseks teatud strabismusitüüpide korral. Ravi on sageli pikaajaline ja nõuab järjepidevat jälgimist.
On väga oluline konsulteerida silmaarstiga kohe, kui täheldate järgmisi märke: 1) Imikul või väikelapsel püsivat silmade kõrvalehoidumist pärast 3-4 kuud vanust. 2) Igal vanusel äkilist topeltnägemist või silmade hälvet. 3) Lapse sagedast kukkumist, komistamist või raskusi objektide kättesaamisel, mis võivad viidata sügavustaju probleemidele. 4) Pea püsivat viltust hoiakut või silmade kinni pigistamist. Ärge oodake, et laps "kasvab sellest välja" – varane sekkumine on lontsa silma (amblüoopia) ennetamiseks ja nägemise säilitamiseks kriitilise tähtsusega. Täiskasvanutel võib äkiline strabismus olla ka terviserike hoiatussümptom.