Silma kõrvalehakkamine
Kirjeldus
Silma kõrvalehakkamine ehk strabismus on seisund, kus üks või mõlemad silmad ei suuda korraga samale punktile fikseeruda, põhjustades kahe silma liikumiste kooskõla puudumist. See võib olla pidev või perioodiline ning avalduda sissepoole (esotropia), väljapoole (eksotropia), üles- või allapoole (vertikaalne strabismus) suunatuna.
Silma kõrvalehakkamine ehk strabismus on silmaliigutuste koordinatsioonihäire. Tervetel silmadel liiguvad silmamunad koos, fikseerides sama punkti ruumis. See võimaldab ajul saada kahte ühesugust, kuid veidi erinevat pilti, mida seejärel üheks kolmemõõtmeliseks kujutiseks kokku ühendada (binaokulaarne nägemine). Kui silmad ei ole joondatud, saadab iga silm ajju erineva kujutise. Lapsel võib aju õppida 'hülgama' kõrvalehakanud silma pildi, mis võib viia nägemismahutavuse nõrgenemiseni (amblüoopia). Täiskasvanul võib see põhjustada kahekordset nägemist (diploopiat), kuna aju on juba õppinud mõlema silma pildi kasutama. Probleem võib tuleneda silmaliigutusi kontrollivate lihaste tasakaalust, närvikahjustustest või refraktsiooniveast (näiteks lühinägelikkus).
- Sündmuslik (kongenitaalne) strabismus: esineb imikuel või varases lapsepõlves, sageli seoses perekondliku kalduvusega.
- Akkommodatiivne strabismus: tekib nägemisvea (eriti kaugnägelikkuse) tagajärjel, kui laps pingutab liiga palju fookustamiseks, mis põhjustab silma sissepoole pöördumist.
- Latentne strabismus (foria): Silmad on tavaliselt kooskõlas, kuid väsimuse või hajutatud tähelepanu korral võib ilmneda kõrvalehakkamise kalduvus.
- Väsimus või stress: Lühiajaline, perioodiline kõrvalehakkamine võib ilmneda suure koormuse või pinge ajal.
- Närvi- või ajukahjustused: Ajutrauma, insult, ajukasvaja, tserebraalpals või multiple skleroos võivad kahjustada silmaliigutusi kontrollivaid närvirada või kesknärvisüsteemi alasid.
- Graves'i tõbi (autoimmuunne kilpnäärme haigus): Võib põhjustada silmalihaste paksenemist ja välkõõtsu (eksoftalmust), mis viib sageli vertikaalsele strabismusele või kahekordsele nägemisele.
- Silma trauma või operatsioon: Silmamuna või selle ümbruse kahjustus võib lihaseid kahjustada või muuta nende liikumisulatust.
- Diabeetiline neuropatia: Suhkurtõbi võib kahjustada silmaliigutusi kontrollivaid kraniaalseid närve.
- Müastenia gravis: Autoimmuunne haigus, mis põhjustab lihase nõrkust ja väsimust, sealhulgas silmaliihastes, mis võib põhjustada muutuvat kõrvalehakkamist.
Püsivat silma kõrvalehakkamist ei tohiks ise ravida. Kodu saab teha vaid abistavaid samme enne arsti juurde pöördumist või ravi käigus. Kui kõrvalehakkamine on perioodiline ja seotud väsimusega: Puhka silmi, väldi pikka ekraanivaatlust ja tagada piisav uni. Lapsel võib olla kasulikud fikseerimisharjutused (nt jälgida mänguasja liikumist), kuid need peaksid toimuma arsti juhistel. Kindlasti tuleb lasta silmi kontrollida optiku või oftalmoloogi poolt, et välistada või parandada vajalikku nägemisviga prillidega. Kui täiskasvanul ilmneb äkkselt kahekordne nägemine, katke üks silm ajutiselt, et leevendada pahameelt ja hoiduda ohtlikest olukordadest (nt sõidul). Ärge võtke silmamakseid ravimata ise. Kõik ravimeetodid (prillid, silmatilgad, lihaste harjutused või operatsioon) määrab spetsialist.
- Silma kõrvalehakkamine tekib ÄKKSELT, eriti täiskasvanul.
- Kaasneb peavalu, iiveldus, oksendamine või tasakaalukadu.
- Kaasnevad nägemishäired (hägune nägemine, välkude nägemine, nägemisvälja kadumine).
- On esinenud peatrauma vajuus (nt peale langemist).
- Kaasneb silmavalulikkus, punetavus või silma väljaulatumine (eksoftalmus).
- Igal lapsel, kellel märgatakse pidevat või perioodilist silma kõrvalehakkamist alates 4-6 kuu vanusest.
- Kui täiskasvanul esineb pidevat või tihti korduvat kõrvalehakkamist, mis häirib igapäevaelu.
- Kui varem korrigeeritud strabismus (nt operatsiooni järel) hakkab uuesti ilmuma.
- Kui prillide või kontaktläätsede kandmisel ei parane kõrvalehakkamine.