Osteoid-osteoom

Osteoid-osteoom on väike (tavaliselt alla 1,5 cm), healoomuline kaalukasvaja. See koosneb peamiselt osteoidist – noorest, mineraliseerumata luukoest – ja seda ümbritseb reaktiivne luukude piirkond. See kasvaja tekkib enamasti pikkade luude (nt reieluu, sääreluu) diafüüsides või metafüüsides, kuid võib esineda ka selgroolülides või väiksemates luudes. Tüüpiline on selle keskel asuv väike kerakujuline fookus, mida nimetatakse niduseks. Osteoid-osteoom ei ole vähkkasvaja ja ei levi teistesse kehaosadesse, kuid sellega kaasnev põletikuline reaktsioon ümbruses põhjustab iseloomulikku sügavat ja piinarikast valu.

Osteoid-osteoma täpne tekkepõhjus on teadmata. See ei ole pärilik ega nakkushaigus. Arvatakse, et see võib olla seotud teatud lokaalsete kasvuregulatsiooni või vereringe häiretega luus. Enamik teoreetikuid peab seda reaktiivseks või põletikuliseks protsessiks, mitte tõeliseks kasvajaks. Peamised riskitegurid on vanus ja sugu: see esineb kõige sagedamini 5–25-aastastel noortel, eriti meestel (umbes 2-3 korda sagedamini kui naistel). Eelistatud asukohtadeks on reieluu ja sääreluu, kuid see võib tekkia peaaegu igas luus.

Diagnoos põhineb kliinilistel sümptomitel ja piltdiagnostikal.

1. Röntgenuuring (radiograafia): Esmane meetod, mis võib näidata väikest, selgelt piiritletud valgustumist (nidus) tiheda luuga ümbritsetuna. Sageli on see aga varajastes etappides röntgenil nähtamatu.

2. Arvutitomograafia (KT): See on osteoid-osteoma diagnoosimise kuldstandard. KT näitab täpselt niduse asukohta, suurust ja iseloomulikku väikest kaltsifikatsiooni selle keskel, mis annab "täpikese" ilme.

3. Magnetresonantstomograafia (MRT): Kasulik luuümbritseva pehkoe (nt lihaste, sidemete) ja luuödeema (vedelikukogunemise) hindamiseks. Nidus ise võib olla MR-il mitte nii selgelt näha kui KT-l.

4. Luuskelettintigraafia (luuskan): Näitab kasvaja aktiivsust kui intensiivset radioaktiivset fookust ("bull's eye" või "double density" märk), mis on väga tundlik meetod.

5. Biopsia: Tehakse harva, kui diagnoos on kahtlane või kahtlustatakse halvatuslikku protsessi, et kudede mikroskoopilisel uurimisel kinnitada diagnoosi.

Ravi eesmärk on täielikult eemaldada nidus, mis kaotab valu püsivalt. Valik sõltub kasvaja asukohast ja patsiendi eelistustest.

1. Mittekirurgiline (konservatiivne) ravi:

• Valuvaigistid (NSAID-id): Mittesterooidsed põletikuvastased ravimid (nt ibuprofeen, naprokseen) on sageli esmaliiniline ravi, kuna need tõhusalt leevendavad valu. Mõnedel patsientidel võidakse pakkuda pikaajalist ravimitõrget, kuna kasvaja võib aastatega spontaanselt regresseeruda.

2. Invasiivsed ravimeetodid (soovitatavad pikaajalise leevenduse saamiseks):

• Radio-sageduslik ablatsioon (RFA): Eelistatud minimaalselt invasiiyne meetod. Juhendi abil viiakse kasvajasse õhuke sond, mis kuumutab niduse raadio-lainete abil, hävitades selle. Protseduur on kiire, väikese riskiga ja patsient saab kiiresti taastuda.
• Kirurgiline kuretaaž (kürettaaž) või segmentaalne resektsioon: Traditsiooniline meetod, mille käigus nidus luust välja kaapidaakse või eemaldatakse koos osa ümbritsevast luust. See nõuab pikemat taastumisaega võrreldes RFA-ga.
• Arvutitomograafia juhendatud protseduurid: Näiteks alkoholi või laseri abil tehtav ablatsioon on alternatiivsed võimalused.

Pärast edukat protseduuri kaob valu tavaliselt kiiresti ja retsidiveerumine on haruldane.

Kui teie laps või teie ise kogete järgmisi sümptomeid, on oluline konsulteerida arstiga (ortopeedi või lasteortopeediga):

• Püsiv öine valu jäsemes või seljas, mis segab und.
• Pidev, lokaliseeritud valu, mis ei leevene puhkamisega või muutub aja jooksul hullemaks.
• Valu, mis reageerib märgatavalt tavalistele valuvaigistitele, kuid naaseb, kui ravim mõju lõppeb.
• Turse või liikumispiiratus valu piirkonnas.
• Kahtlus skolioosi (selgroo kõveruse) tekkimises, eriti noortel, ilma selge põhjuseta.

Ärge jätke püsivat luuvalu tähelepanuta – osteoid-osteoom on täielikult ravitud haigus, mida on lihtne ära tunda ja ravi on väga tõhus.