Oligomenorrea
Kirjeldus
Oligomenorrea on menstruatsioonihäire, mida iseloomustab ebatavaliselt pikk menstruatsioonitsükkel – enam kui 35 päeva. See ei ole iseseisev haigus, vaid sümptom, mis võib viidata aluseks olevatele hormonaalsetele tasakaalutustele või muudele terviseprobleemidele. Oluline on seda häiret õigel ajal tuvastada, sest see võib mõjutada nii igapäevaelu kui ka viljakust.
Oligomenorrea on meditsiiniline termin, mis tähistab seisundit, kus menstruatsioonid esinevad harvemini kui iga 35 päeva järel (vähem kui 8 korda aastas). Normaalseks peetakse tsüklit, mis kestab 21–35 päeva. Selle häire puhul võivad tsüklid olla pikad, ebaregulaarsed ja ebaprognoositavad. Põhimõtteliselt on oligomenorrea ovulatsiooni häire, kus munasarjades ei toimu regulaarselt munaraku valmimist ja vabanemist. See on tihti seotud polütsüstiliste munasarjade sündroomiga (PCOS), kuid võib olla ka märk teistest endokriinsetest häiretest, liigsest treeningust või psühholoogilisest pingest. Pikaajaline oligomenorrea võib suurendada emaka limaskesta hüperplaasia ja emakavähi riski, kuna östrogeenile on pikkade tsüklite tõttu pidevalt vastuvõtlik, ilma progesterooni tasakaalustava toimeteta.
- Harvad menstruatsioonid (tsüklid kestavad üle 35 päeva, tavaliselt 35–90 päeva).
- Ebaregulaarne menstruatsioonitsükkel, mida on raske ennustada.
- Vähene verejooks (hüpomenorrea) või vastupidi, pikem ja tugevam verejooks, kui menstruatsioon lõpuks toimub.
- Rasestumisraskused (infertilsus) ebaregulaarse või puuduva ovulatsiooni tõttu.
- Androgeenide ülemäärane toime: akne, liigne karvakasv näol, rindadel või seljal (hirsutism).
- Kaalutõus või raskused kaalu langetamisel, mis on tihti seotud insuliiniresistentsusega.
- Peavalud või migreenid, mis võivad olla seotud hormonaalsete kõikumistega.
- Suurenenud rasvane ihu (seborea).
Oligomenorrea põhjused on enamasti hormonaalsed ja võivad olla seotud nii elustiiliga kui ka pärilikkusega. Üks levinumaid põhjusi on polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS), mida iseloomustab kõrge androgeenide tase ja insuliiniresistentsus. Teised olulised põhjused hõlmavad kilpnäärme talitlushäireid (hüpotüreoos või hüpertüreoos), kõrgenenud prolaktiini taset (hüperprolaktineemia) ja varajast ovariaalse puudulikkust. Elustiiliteguritena võivad põhjustada liigne füüsiline koormus (eriti vastupidavussport), toitumishäired (anoreksia, buliimia), pidev stress ja äkiline suur kaalulangus. Riskitegurite hulka kuuluvad perekonnas esinev viljatus või menstruatsioonihäired, ülekaal või rasvumine ning teatud kroonilised haigused nagu diabeet. Mõned ravimid, näiteks antikonvulsandid või psühhotroopsed ravimid, võivad samuti menstruatsioonitsüklit segada.
Oligomenorrea diagnoosimine algab põhjaliku anamneesi võtmisega, kus arst küsib menstruatsioonitsükli ajaloo, elustiili, ravimite ja perekonnaajaloo kohta. Füüsiline uuring hõlmab kaalu, pikkuse ja kehamassiindeksi (KMI) määramist ning võib hõlmata günekoloogilist uuringut. Veretestid on olulised, et hinnata hormonaalset taset: kilpnäärmehormoonid (TSH, vaba T4), suguhormoonid (FSH, LH, östradiol, testosteroon), prolaktiin ja progesteroon. Insuliini ja glükoosi taseme testimine aitab hinnata insuliiniresistentsust. Kõhuõõne ultraheliuuring on kuldstandard munasarjade ja emaka visualiseerimiseks, et tuvastada PCOS-i tunnuseid (suurenenud munasarjad mitme väikese folliikuliga) või muude anomaaliate olemasolu. Harvem, kui kahtlustatakse hüpofüüsi või neerupealiste kasvajaid, võidakse kasutada kompuutertomograafiat (KT) või magnetresonantstomograafiat (MRT).
Ravi on suunatud aluseks oleva põhjuse kõrvaldamisele ja menstruatsioonitsükli reguleerimisele. Elustiilimuutused on sageli esimene samm: tasakaalustatud toitumine kaalu normaliseerimiseks, regulaarne, kuid mõõdukas füüsiline aktiivsus ja stressi vähendamine. Kui põhjuseks on PCOS, võidakse kasutada ravimeid nagu metformiin insuliinitundlikkuse parandamiseks. Hormonaalraviks on sageli soovitatud kombinatsioonilised hormonaalsed rasestumisvastased tabletid, mis taastavad tsükli regulaarsuse ja vähendavad androgeenide sümptomeid (akne, hirsutism). Patiendile, kes soovib rasestuda, võidakse ordineerida ovulatsiooni esilekutsuvaid ravimeid, näiteks klomifeensitraati. Kilpnäärme või prolaktiini häirete korral ravitakse neid spetsiifiliste preparaatidega (näiteks levotürokksiin või kabergoliin). Juhtudel, kus põhjuseks on struktuurne probleem (nt kasvaja), võib olla vajalik kirurgiline sekkumine. Oluline on ka regulaarne järelkontroll, et hinnata ravi tõhusust ja vajadusel seda kohandada.
Pöördu kindlasti günekoloogi või perearsti poole, kui sinu menstruatsioonitsüklid on püsivalt pikemad kui 35 päeva või kui sul on vähem kui 8 menstruatsiooni aastas. Eriti kiire konsultatsioon on vajalik, kui harvade menstruatsioonide kõrval ilmnevad viljakusprobleemid, tugev akne, liigne karvakasv või äkiline kaalutõus. Otsi arstiabi ka siis, kui pärast eelmise tsükli regulaarsust tekivad järsku pikaajalised tsüklite häired, või kui sul puuduvad menstruatsioonid täielikult (amenorrea) üle 3 kuu. Noortel tüdrukutel, kelle menstruatsioonid pole veel 16. eluaastaks stabiliseerunud või on äärmiselt ebaregulaarsed, on samuti soovitatav arstlik konsultatsioon. Ära looda, et probleem laheneb iseenesest – õigeaegne diagnoos ja ravi võivad ennetada tõsisemaid tüsistusi.