Huulevähk

Huulevähk on pahaloomuline kasvaja, mis tekib huulede naharakus olevatest epiteelirakkudest, enamasti alumisel huulel. See on enamasti keratinoivatest lameepiteeli rakketest pärinev lameepiteelikartsinoom. Kasvaja algab tavaliselt eelkantseroossetest seisunditest nagu aktiivne keratoos või leukoplakia. Haigus areneb aeglaselt, kahjustades alguses ainult ülemisi kudeid, kuid aja jooksul tungib sügavamale ning võib metasteerida (levida) lümfisõlmedesse ja teistesse elunditesse. Peamiseks kahjustuskohaks on huule punane äär, eriti keskosa. Pikaajaline päikesekiirguse või tubakatõve mõju on oluline tekke mehhanism, põhjustades DNA kahjustusi rakkudes.

Huulevähki põhjustab ebatavaliste rakujagunemiste kuhjumine, mida peamiselt põhjustab DNA kahjustus. Peamised riskitegurid on järgmised:

Esmaned riskitegurid:

• Pikaajaline UV-kiirguse mõju: Eriti oluline on päikese kiirgus (fotokeemia), mistõttu haiguse risk on suurem välitöötajatel (põllumajandustöötajad, kalurid).
• Tubakatarbimine: Eriti suitsetamine, aga ka närimistubakas või snuss suurendab oluliselt riski.
• Inimpaillomaviiruse (HPV) pikaajaline infektsioon: Mõned tüved, eriti HPV-16 ja HPV-18, on seotud vähkidega.
• Vanus ja sugu: Haiguse risk suureneb vanusega, eriti üle 40-aastastel. Meeste risk on 3-4 korda suurem kui naistel.
• Nõrgenenud immuunsüsteem: Näiteks pärast organisiirdamist või HIV-i puhul.

Teised tegurid:

• Alkoholi liigtarbimine (eriti koos suitsetamisega).
• Huulte pidev kokkupuude kemikaalidega või ioonkiirgusega.
• Päevitamisharjumused ilma kaitsekreemita.
• Positiivne perekondlik anamnees vähki põdevate sugulaste osas.

Huulevähki kahtluse korral viib arst läbi põhjaliku uuringu, et kinnitada diagnoos ja hinnata haiguse levikut.

1. Fuusiline läbivaatus: Arst hindab visuaalselt huuli ja suuõõnt, otsides ebatavalisi muutusi, laike või moodustisi. Kõiki lümfisõlmi kaelal ja alalõual katsutakse.

2. Biopsia: See on kuldstandard diagnoosi kinnitamiseks. Kahtlusalune kude eemaldatakse (tavaliselt kohaliku tuimestusega) ja saadetakse histoloogilisele analüüsile. See näitab, kas tegu on pahaloomulise kasvajaga ja mis tüüpi vähk see on.

3. Pildiuuringud: Et hinnata kasvaja levikut ja metastaase, võidakse kasutada:

• Ultraheli (UHE) lümfisõlmede hindamiseks.
• Arvutitomograafiat (CT) või magnetresonantstomograafiat (MRT) kasvaja täpse suuruse ja sügavuse ning lümfisõlmete ja teiste kudede seisundi hindamiseks.

4. Kaugmetastaside otsing: Kui kahtlustatakse kauglevikut, võidakse teha rindkere CT või POSITRON-EMISSIOON-TOMOGRAAFIA (PET-CT).

Ravi valik sõltub vähki staadiumist, kasvaja asukohast, suurusest, patsiendi terviseseisundist ja soovidist. Peamised ravimeetodid on järgmised:

1. Kirurgiline ravi: See on kõige tavalisem ja tõhusam meetod varajases staadiumis. Eemaldatakse kasvaja koos tervete kudede varuga (reseptsioon). Väikeste kasvajate puhul võib olla piisav lihtsast eemaldamisest, suuremate puhul tehakse plastikat (rekonstruktsioon) lähedasest kudest.

2. Kiiritusravi (radioteraapia): Kasutatakse kas kirurgia asendusena (kui operatsioon ei ole soovitatav) või lisana pärast operatsiooni, et hävitada võimalikud järelejäänud vähirakud. Kohandatud kiiritus (IMRT) väldib tervete kudede kahjustamist.

3. Süstemaatiline ravi (süsteemne teraapia): Kasutatakse edasijõudnud haiguse korral, kui on metastaase.

• Kemoteraapia: Kasutatakse harva üksi, pigem kombinatsioonis kiiritusraviga.
• Siirdterapeutilised ravimid (Immunoteraapia): Uuemad ravimid, mis aktiveerivad immuunsüsteemi vähirakkude vastu.
• Sihtmärgiravimid: Ravimid, mis ründavad kindlaid mutatsioone vähirakkudes.

4. Jälgimine (Follow-up): Pärast ravi on regulaarne jälgimine kriitiline, et avastada võimalik retsidiiv (tagasipöördumine) varases staadiumis. Jälgimine hõlmab uusi füüsikalisi uuringuid ja pildiuuringuid.

On oluline konsulteerida kiiresti arsti või hambaarstiga, kui huulel esineb mõni järgmistest märkidest, mis ei kao iseenesest 2-3 nädala jooksul:

KOHE ARSTI JUURDE (Red flags):

• Huulel püsiv, kõva paise, laik või moodustis, mis ei vähene.
• Haav, pragu või haavand huulel, mis ei parane isegi tavaliste ravimitega.
• Pidev verejooks või vedeliku eritumine huulelt ilma selge põhjuseta.
• Märgatav muutus huule värvuses või tekstuuris (nt valkjashall või paksendunud ala).
• Valu, kihelus või tunnetusetus huulel või suu ümbruses.
• Lümfisõlmede suurenemine kaelal või alalõual.

Isegi kui tegemist ei ole vähiga, võivad need sümptomid viidata teistele tõsistele seisunditele, mis vajavad ravi. Ärge oodake. Varane diagnoos võib päästa elu.