Trombotsüütide agregatsioon ADP-ga

Kvantitatiivne · %

Normaalsed väärtused

Trombotsüütide agregatsioon ADP-ga normid
Üldine
Normvahemikud sõltuvad kasutatavast ADP kontsentratsioonist, meetodist ja laborist. Üldiselt loetakse normaalseks agregeerumiseks ADP juures 60–90% maksimaalsest võimalikust vastusest.
Mehed
Normid ei erine oluliselt sooliselt. Meestel ja naistel on sarnased normvahemikud.
Naised
Raseduse ajal võib agregatsioon oisiologiliselt suurenenud olla, kuid tulemused tuleb hinnata rasedusele kohandatud normidega.

Näitaja kohta

Trombotsüütide agregatsioon ADP-ga on laboratoorne funktsionaalne test, mis hindab vereliistakeste (trombotsüütide) võimet aktiveeruda ja kokku kleepuda (agregeeruda) adenosiindifosfaadi (ADP) mõjul. See on oluline meetod vere hüübimise (koagulatsiooni) ja trombotsüütide töövõime hindamisel.

Funktsioon
  • Test mõõdab trombotsüütide võimet moodustada kokkukleepunud kogumeid (agregaate) ADP stimulatsiooni korral.
  • See on üks peamisi meetodeid trombotsüütide funktsionaalse seisundi ja primaarse hemostaasi hindamiseks.
  • Tulemused aitavad tuvastada nii liiga suure (hüperagregatsioon) kui ka nõrga (hüpoagregatsioon) hüübimisvastuse põhjuseid.
Rakendus
  • Kasutatakse kaasasündinud või omandatud trombotsüütide funktsioonihäirete diagnostikas.
  • Oluline ravimite (nt aspiriin, klopidogrel) mõju trombotsüütidele hindamisel.
  • Aitab hinnata trombofiliale (liigne hüübimiskalduvus) iseloomulikke seisundeid.
Ettevalmistus
  • Testi soovitatakse teha hommikul tühja kõhuga.
  • Enne testi tuleb konsulteerida arstiga ravimite võtmise kohta, sest paljud valu- ja verehüübimisravimid (nt aspiriin, NSAID-id) võivad tulemust mõjutada.
  • Tuleb vältida suitsetamist ja kofeiini tarbimist vähemalt 12 tundi enne verevõttu.
Protseduur
  • Vereproov võetakse veenist, tavaliselt sidrunhappega (naatriumtsitraat) segatuna, et vere hüübimist takistada.
  • Proov saadetakse spetsiaalsesse hematoloogialaborisse.
  • Laboris eraldatakse verest trombotsüütide rikas plasma (RPP).
  • Plasmat lisatakse ADP-le, mis stimuleerib trombotsüütide aktiveerumist. Agregeerumist (kokkukleepumise tugevust ja kiirust) mõõdetakse spetsiaalse instrumendiga (aggregomeeter) ja väljendatakse tavaliselt protsentides.
Kliinilised seisundid
  • Trombofilia (liigne trombotsüütide aktiivsus ja suurenenud trombide moodustumise risk).
  • Müeloproliferatiivsed häired (nt esmatrombotsüteemia).
  • Aktiivne ateroskleroos või ägedad südame-veresoonkonnahaigused.
  • Põletikulised seisundid.
  • Diabeet.
  • Rasedus (füsioloogiline suurenemine).
Muud tegurid
  • Suitsetamine.
  • Stress.
  • Mõned ravimid, mis stimuleerivad trombotsüütide funktsiooni (nt sünteetilised hormoonid).
Kaasasündinud haigused
  • Glanzmanni trombasteenia (reseptoride puudulikkus).
  • Bernard-Soulieri sündroom.
  • Muud haruldased trombotsüütide funktsioonihäired.
Omandatud seisundid
  • Trombotsüütide funktsiooni pärssivad ravimid: aspiriin, klopidogrel, titsagrelor, mõned valuvaigistid (NSAID-id).
  • Ureemia (neerupuudulikkus).
  • Maksa tsirroos.
  • Müelodüsplaastilised sündroomid.
  • D-vitamiini puudus.
Kliinilised olukorrad
  • Kahtlus kaasasündinud või omandatud trombotsüütide funktsioonihäirete osas.
  • Põhjendamatu verejooksude või sinikatete (heematoomide) kordumine.
  • Liigne trombide (veresõlmede) moodustumine ilma selge põhjuseta.
  • Enne suurema verejooksu riskiga operatsioone või protseduure.
  • Ravimite (nt aspiriini, klopidogreli) mõju trombotsüütidele kontrollimine.
Spetsialistid
  • Testi võib tellida **hematoloog** (verehäirete spetsialist).
  • Sageli ka **kardioloog** või **vaskulaarne kirurg** südame-veresoonkonnahäirete või antikoagulatsiooniravi seireks.
  • **Perearst** või **sisemeditsiini** spetsialist esmase diagnostika raames.