Trichomonas vaginiit
Kirjeldus
Trichomonas vaginiit on üks levinumaid lühiajalisi lümmasti infektsioone, mida põhjustab üherakuline organism Trichomonas vaginalis. See on oluline terviseprobleem, sest infektsioon võib olla asümptomaatiline ja seetõttu levida avastamata, samas võib põhjustada tüsistusi ning suurendada muude infektsioonide haaramisrisk.
Trichomonas vaginiit on põletikuline haigus, mida põhjustab liikumisvõimelik üherakuline parasiit Trichomonas vaginalis. See organism peamiselt nakatab suguelundeid – naistel tuppe, kaelakatet ja uretraat, meestel aga uretraat, eesnäärme ja näärmekandu. Infektsioon on klassikaline lümmastiteedega leviv haigus (LTH), mis kandub edasi peamiselt lümmasvahekorraga. Parasiit kahjustab kudedest epiteeli, põhjustades põletikku ja kohalikku ärritust, mis avaldub iseloomulike sümptomitena. Raseduse ajal võib see infektsioon suurendada enneaegse sünnituse ja madala sünnikaalu riski.
- Kollakasroheline, vahtjas ja halva lõhnaga tupeeritis.
- Tugev tupe- ja häbemepiirkonna sügelus ja kõrvetunne.
- Valu või ebamugavustunne lümmasvahekorra ajal (düsüpaareia).
- Valu kuselemise ajal (düsüuria).
- Tupenäärme ja häbemepiirkonna punetus ja turse.
- Verejälgedega eritis või veritsemised pärast lümmasvahekorda.
- Enamasti asümptomaatiline (sümptomeid ei ole), mistõttu mees võib olla teadmatu kandjaks.
- Kerge põletik urethras (urethriit), mis võib põhjustada kergelt põletust kuselemisel.
- Erisi läbipaistev või nõrgalt valkjas eritis urethrast.
- Harva esinev kuselemise sageduse suurenemine või tundlikkus munandikotis.
Põhiline põhjus on nakkus Trichomonas vaginalis'ega, mis levib peaaegu eranditult lümmasvahekorraga. Võimalik, kuid väga haruldane, on ka kaudne nakatumine läbi märjade nätite, rätikute või ujumisbassini. Risi tegurite hulka kuuluvad: lümmaste partnerite vahetamine või mitme lümmase partneri olemasolu; eelnev anamnees lümmastiteedega levivate infektsioonidega; kondoomi mittekasutamine; ja madal sotsiaal-majanduslik staatus, mis võib piirata ligipääsu tervishoiuteenustele. Naistel on nakatumise tõenäosus suurem kui meestel.
Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja laboratoorseil kinnitustestidel. Naistel võetakse tupeseene ja eritisenäidised papsi testi ajal. Kõige tavalisem ja kiirem meetod on märg ettevalmistise mikroskoopiline uuring, kus näha liikuvat Trichomonas vaginalis't. Tundlikumad meetodid hõlmavad rakukultuuri kasvatamist erilisest meditsiinilisel keskkonnal ja molekulaarseid teste, nagu PCR (polümeraasi ahelreaktsioon), mis tuvastab parasiidi DNA-d. Uriini analüüs võib olla kasulik nii naistel kui meestel. On oluline testida ka teiste LTH-de (nt klamüüdia, gonorrea) suhtes, sest kaasnakkused on sage.
Trichomonas vaginiidi raviks on kuldne standard 5-nitroimidatsoolide rühma antimikroobsed ravimid. Peamine ja enim kasutatav preparaat on metronidatsool, mida määratakse kas ühekordse suukaudse annusena või 7-päevase kuurina. Alternatiiv on tinidatsool. Naistel, kes ei talu suukaudset ravi, on saadaval metronidatsooli vaginaalsed tabletid, kuid nende efektiivsus on madalam. Kriitiliselt oluline on ravi anda mõlemale lümmasele partnerile korraga, isegi kui tal sümptomeid ei ole, et vältida uuestinakkust. Ravi ajal tuleks hoiduda alkoholi tarbimisest metronidatsooli puhul, et vältida disulfiraami-tüüpi reaktsioone. Ravi lõpetamise järgne kontrolluuring on soovitatav, et veenduda infektsiooni likvideerimises.
- Kui teil tekivad ülalkirjeldatud sümptomid, eriti iseloomulik eritis, sügelus või valu.
- Kui teie lümmasel partneril on diagnoositud Trichomonas vaginiit – teid tuleb testida ja vajadusel ravida.
- Kui te planee rasedust või olete rase – rutine LTH-de skriinimine võib hõlmata ka trichomoniaasi testi.
- Pärast riskantse lümmaskontakti, isegi kui sümptomeid veel ei ole.
- Kui teil on mõni muu LTH diagnoositud – kuna kaasnakkused on sagedased.
- Kui sümptomid ei parane või naasevad pärast eneseravi või ravikuuri lõpetamist.