Hiidrakuline arteriit (temporaalarteriit)
Kirjeldus
Hiidrakuline arteriit on autoimmuunne põletikuline veresoonehaigus, mis peamiselt kahjustab peaaju toitvaid suuri artereid. See on meditsiiniline erakorraline olukord, kuna põletik võib kiiresti viia püsiva nägemiskaotuseni, kui seda ei avastata ja ei raviita õigeaegselt. Haigus esineb peaaegu eranditult üle 50-aastastel inimestel.
Hiidrakuline arteriit (HA), tuntud ka kui temporaalarteriit, on krooniline veresoonte põletik (vaskuliit), mis mõjutab eelkõige suuri ja keskmise suurusega artereid. Nimi tuleneb iseloomulikest suurtest ("hiid") immuunrakkudest (makrofaagidest ja lümfotsüütidest), mis kogunevad arteri seina. Põletik põhjustab arteri seina paksenemist ja selle siseläbimõõdu ahenemist (stenoos), piirades seeläbi verevoogu. Kõige sagedamini kahjustatakse oimualuse (temporaalse) arterit, mistõttu nimetatakse seda ka temporaalarteriidiks, kuid haigus võib mõjutada ka näo, silma ja teisi peaaju artereid ning mõnikord ka suuri kehaartereid nagu aordi harud.
- Tugev, piinav peavalu, mis on tavaliselt lokaliseerunud oimupiirkonda või kuklasse. Valu võib olla pidev ja öösiti halvenev.
- Valulikkus ja tundlikkus peanahal, eriti kammimisel või magades põse peale.
- Nägemishäired: see on meditsiiniline erakorraline olukord. Need võivad hõlmata äkilist, sageli püsivat nägemisjärgsete kadumist, dubleerimist või uduse nägemist.
- Lõual valu või väsimus närimise ajal (klaudikatio intermaxillaris), mis võib sundida söögi katkestama.
- Kuumetõus või palavik, väsimus, kaalulangus ja üldine haiglustunne.
- Polümüalgia reumaatika: umbes pooled HA-haigetel kogevad valu ja jäigust kaelas, õlgades ja puusaliigestes.
- Peaarterite tundlikkus ja nähtav paisumine või pulssimatus.
- Pea- ja nahaparesteesiad (kihelmine, tummumine).
- Iskemilised sümptomid näos või keelel (näiteks valu rääkimisel).
- Väga harva võib haigus avalduda peaaju insulti või suurte arterite aneuüsmade või lõhkena.
Hiidrakulise arteriidi täpset põhjust ei tea, kuid see on seotud immuunsüsteemi häirega, kus organism ründab enda arterite seina. Riskitegurid hõlmavad:
- Vanus: Haigus esineb peaaegu eranditult üle 50-aastastel, sagedus suureneb vanusega.
- Sugu: Naised haigestuvad 2-3 korda sagedamini kui mehed.
- Rass ja geograafia: Kõige sagedamini põhja-eurooplaste hulgas, eriti Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerika põhjaosas.
- Geneetika: On tuvastatud seoseid teatud HLA-geenivariantidega. Pereliikmes haigestumine suurendab riski.
- Polümüalgia reumaatika (PMR): PMR ja HA on tihedalt seotud, paljudel HA-haigetel on varem või samaaegselt PMR.
- Viirushaigused: Mõned teooriad viitavad võimalikule seosele viirustega (nt parvoviirus, adenoviirus) kui päästikuteguriga, kuid tõestus puudub.
Diagnoos põhineb kliinilistel sümptomitel, füüsilisel läbivaatusel ja spetsiaalsetel testidel. Kuna sümptomid võivad olla ebaselged, on oluline kahtlustada HA igal üle 50-aastasel, kellel on uus peavalu või nägemishäire.
Peamised diagnostilised meetodid on:
1. Vereanalüüs: Kontrollitakse põletikumarkereid – erütrotsüütide settimiskiirust (ESR) ja C-reaktiivset valku (CRP), mis on HA korral tavaliselt oluliselt tõusnud. Samuti kontrollitakse aneemiat.
2. Temporaalarteri biopsia: See on diagnoosi kuldne standard. Oimualusest arterist võetakse väike proov (bioptat), mida uuritakse mikroskoobiga hiidrakkude ja iseloomuliku põletiku olemasolu suhtes.
3. Pildidiagnostika: Doppler-ultraheliuuring võib näidata arteri seina iseloomulikku paksenemist („halo-sign“). MRT-angiograafia või PET/CT võib olla kasulik suuremate arterite (nt aordi) kahjustuse hindamisel.
4. Kliiniline hindamine: Põhjalik anamnees ja füüsiline uuring, sh temporaalarterite ja teiste peaarterite palpeerimine.
Hiidrakulise arteriidi põhiravim on glükokortikoidid (kortikosteroidid), mida alustatakse kohe pärast diagnoosi kahtlustamist, isegi enne biopsia tulemust. Ravi eesmärk on kiiresti põletikku alla suruda ja nägemiskaotuse vältida.
- Algteraapia: Suukaudne või sageli veenisisene suur doos prednisoloni (tavaliselt 40–60 mg päevas). Kui on äge nägemisohu, võidakse kasutada pulsiteraapiat (kõrged doosid veeni kaudu).
- Soodusteraapia: Doosi vähendatakse väga aeglaselt (kuude jooksul), juhindudes sümptomitest ja põletikumarkeritest (ESR/CRP). Täielikku ravi võib vaja minna 1–2 aastat või kauem.
- Säästravimid: Kui steroidide kõrvaltoimed on tõsised või dooni vähendamine raske, võidakse lisada säästravimeid nagu metotreksaat või tosilitsumab (immuunsüsteemi modulaator).
- Toetusravi: Kaltsiumi- ja D-vitamiini, osteoporoosi profülaktika (bisfosfonaadid), maokaitseravimid.
- Elustiil: Regulaarne arstlik järelvalve, toitumine ja harjutus, võimalusel füüsioteraapia valu ja jäiguse leevendamiseks.
Võta KOHE ühendust arstiga või sõida haiglasse, kui sul on üle 50 aasta vana ja tekivad järgmised hoiatusmärgid (nn punased lipud):
- Äkiline, uus tüüpi peavalu, eriti kui see on lokaliseerunud oimupiirkonda ja on tugevam kui tavaline peavalu.
- Äkiline nägemishäire – nägemise udustumine, kaotamine (eriti ühes silmas), varjude või valgete laikude ilmumine väli.
- Kahekordne nägemine.
- Lõua valu või väsimus närimise ajal.
- Ilma selge põhjuseta palavik, öine higistamine, kaalulangus koos peavaluga.
Ära oota. Varajane diagnostika ja kohene steroidravi alustamine on otsustava tähtsusega, et vältida püsivat pimedaks jäämist või muid eluohtlikke tüsistusi.