Genitaalherpes
Kirjeldus
Genitaalherpes on viiruse põhjustav suguelundite nakkushaigus, mida põhjustab herpes simpleksi viirus (HSV). See levib peamiselt seksuaalkontakti kaudu ja võib põhjustada valulikke lööbeid ning ebamugavustunnet genitaal- ja anaalpiirkonnas. Haiguse mõistmine, õigeaegne diagnostika ja asjakohane ravi on võtmetähtsusega nii sümptomite leevendamiseks kui ka teiste nakatumise vältimiseks.
Genitaalherpes on herpes simpleksi viiruse (HSV) infektsioon, mis mõjutab peamiselt suguelundeid, reie sisekülgi ja päraku ümbrust. Enamikul juhtudel põhjustab seda HSV-2 tüüp, kuid ka HSV-1 tüüpi viirus, mis tavaliselt on seotud suuherpesega, võib põhjustada genitaalpiirkonna nakatumist. Viirus tungib läbi nahavigastuste või limaskestade, liigub närvikiudude kaudu ja jääd elama närvirakkudesse, kus see võib püsida eluaegselt. Teatud tingimustel (nagu stress, haigus või immuunsüsteemi nõrgenemine) võib viirus uuesti aktiveeruda ja põhjustada korduvaid sümptomeid.
- Esmased sümptomid võivad olla tugevad ja algada 2 kuni 20 päeva pärast kokkupuutet.
- Valulikud, väikesed ja vesised põiekestest koosnevad lööbed suguelunditel, tuharates või reiel.
- Põletik, sügelus ja tunnetuslik ebamugavus enne lööbete tekkimist (prodroom).
- Lümfisõlmede suurenemine ja valulikkus põiekeste lähedal.
- Palavik, peavalu, lihasvalud ja üldine väsimus (gripi-taolised sümptomid).
- Valu kusepaigalduse ajal naistel või meestel.
- Korduvad hoogud on tavaliselt lühemad ja kergemad kui esmase nakatumise korral.
- Lööbed tekkivad sageli samas piirkonnas, kuid nende arv ja valulikkus on väiksemad.
- Prodroomilised sümptomid nagu sügelus, kihelus või pistlemine enne lööbete ilmnemist.
- Lööbed paranevad tavaliselt 7–10 päeva jooksul ilma jäljeta või väikese armistusega.
- Sagedus võib oleneeda indiviidist – mõnel korduvad hoogud mitu korda aastas, teistel harvem.
Genitaalherpese põhjustab herpes simpleksi viirus (HSV), mis levib otsese kokkupuute kaudu nakatunud isikuga. Peamine levikutee on seksuaalne kontakt, sh vaginaalne, anaalne või oraalne seks. Viirust saab levitada ka siis, kui nakatunud isikul pole nähtavaid lööbeid (nn asümptomaatiline levik). Riskitegurite hulka kuuluvad: kaitsevahenditeta seksuaalvahekord või mitme seksuaalpartneri olemasolu, varasem ajalugu lytiškasi levivate infektsioonide (STI) osas, nõrgenenud immuunsüsteem (nt HIV, kemoteraapia tõttu) ja naiste sugu – naised nakkuvad sagedamini kui mehed. Lapse võib nakatada ka sünnituse käigus emalt, kui emal on sel hetkel aktiivne genitaalherpese hoog.
Arst seab kahtluse genitaalherpesele tavaliselt füüsilise läbivaatuse ja anamneesi (sümptomite kirjelduse) alusel. Diagnoosi kinnitamiseks ja viiruse tüübi tuvastamiseks kasutatakse laboratoorseid meetodeid. Levinumad testid on: viiruse kultuur – põiekevedeliku või haavapinda proovi võtmine ja kasvatamine erilises keskkonnas; polümeraasi ahelreaktsioon (PCR) test – see on tundlikum meetod, mis tuvastab viiruse DNA-d; ja seroloogilised testid (vereanalüüs), mis näitavad immuunsüsteemi poolt toodetud antikehade olemasolu HSV-1 või HSV-2 vastu. Täpne diagnoos on oluline, et eristada genitaalherpest teistest sarnaseid sümptomeid põhjustavatest haigustest nagu pärakupõletik, päevaseis või bakteriaalsed infektsioonid.
Genitaalherpest ei ole praegu võimalik täielikult ravida, kuna viirus jääb organismi eluaegselt. Siiski on olemas tõhus ravi, mis suudab: lühendada hoogude kestust, leevendada sümptomeid, vähendada hoogude sagedust ja alandada nakkuse edasikandumise riski. Ravi põhineb antiviraalsetel tabletravimitel (nt atsükloviir, valsükloviir, famsükloviir). Neid saab kasutada kahel viisil: episoodilise ravinä – ravimit võetakse hoogu alguses, et kiirendada paranemist; või supresseeriva (pärssiva) ravinä – pikaajaline igapäevane ravimite võtmine nendele, kellel on sageli korduvaid hoogusid. Lisaks ravimitele on olulised elustiili meetmed: higistamise ja hõõrdumise vältimine haige nahapiirkonnas, soe soolalahusega pesemine leevendamiseks, kaitsevahendite (kondoomi) järjekindel kasutamine (kuid see ei välista täielikult nakatumisohtu) ning stressi haldamine, kuna stress võib hoogusid käivitada.
Soovitatav on konsulteerida arsti või haigla naistearsti (günekoloogi) või uroloogi/androloogi vastuvõtul, kui teil on esmakordselt esinenud genitaalpiirkonnas lööbeid, sügelust või valu. Konsulteerige kindlasti ka siis, kui teil on teadaolev genitaalherpes ja teil tekivad uued, ebatavalised või eriti tõsised sümptomid. Kiire (erakorraline) arstikonsultatsioon on vajalik järgmistel juhtudel: kui lööbetele lisandub kõrge palavik, väsimus, peavalu ja jäikus kaelas (mis võib viidata süsteemsele infektsioonile); kui teil on teadaolevalt nõrgenenud immuunsüsteem (nt HIV-positiivsus, päriliku immuunpuudulikkuse korral); kui olete raseda naisena ja teil on kahtlus aktiivsest herpesest või olete kokkupuutes olnud herpesega nakatunud inimesega – see on oluline, et vältida sünnituse ajal lapsele nakatumist, mis võib olla eluohtlik.