Kutsungpotentsiaalid

Kirjeldav

Näitaja kohta

Kutsungpotentsiaalid on neurofüsioloogiline uuring, mille käigus mõõdetakse kesknärvisüsteemi elektrilist reaktsiooni erinevatele stiimulitele (näiteks valgus, heli või puudutus). See meetod võimaldab hinnata närvivalgude ja seljaaju funktsionaalset seisundit ning avastada varjatud kahjustusi, mida teised pildiuuringud ei pruugi näidata.

Mis on Kutsungpotentsiaalid?

Funktsioon

Objektiivne funktsionaalse närvikahjustuse hindamise meetod.
Võimaldab hinnata nägemis-, kuulmis- ja somatosensoorse tee tööd.
Kasutatakse haiguste diagnoosimiseks, kulgemise jälgimiseks ja raviefektiivsuse hindamiseks.

Põhimõte

Korduvate sensorstimulatsioonide käigus tekitatakse aju aktiivsust, mida registreeritakse peanahale paigaldatud elektroodidega.
Registreeritud signaalid keskmistatakse, et eraldada kesknärvisüsteemi spetsiifiline reaktsioon (kutsungpotentsiaal) taustamürast.
Analüüsitakse potentsiaali latentsust (viivitus) ja amplituudi (tugevust).

Uuringu käik ja ettevalmistus

Protseduur

Patsient asetatakse mugavalt toolile või voodile.
Peanahale paigaldatakse väikeseid elektroode vastavalt testitava tee tüübile (näiteks okzipitaalselt nägemistee, temporaalselt kuulmistee või jäsemete/selja kohale somatosensoorse tee uuringuks).
Patsient saab korduvaid stiimuleid (nt vilkuvat valgust, klõbinaid kõrvas või kergeid elektrilööke naha peal).
Registreerimise ajal tuleb olla lõdvestunud ja liikumatu, et minimeerida lihaseartefakte.
Uuring kestab tavaliselt 30–60 minutit, olenevalt testitavate tee tüüpidest.

Ettevalmistus

Enne uuringut soovitatav hoolikalt juukseid ja naha puhastada, et parandada elektroodide kontakt.
Vältida rasvaseid kreeme või losjoneid pea- või kehanahale.
Kui võimalik, vältida uuringu eel tugevaid stimulante (kohv, suitsud).
Kandmiseks mugav riietus.
Arstile teatada kõigist ravimittest ja meditsiinilistest seisunditest.

Mida näitavad Kutsungpotentsiaalid muutused?

Pikenenud latentsus (viivitus)

Närvikiudude demüeliniseerivad haigused (nt multiple skleroos).
Närvi surve või kahjustus (nt herniad, kasvajad).
Mõned ainevahetushaigused või toksilised kahjustused.
Trauma või isheemia tagajärjed.

Vähenenud amplituud (signaali tugevus)

Aksonaalne kahjustus (närvi kiudude otsene kahjustus).
Rasked demüeliniseerivad protsessid.
Mõned neurodegeneratiivsed haigused.
Aktiivne põletikuline protsess närvisüsteemis.

Anomaalne laine kuju või puudumine

Tugev närvikahjustus või transmissiooni täielik blokeerimine.
Sünnist tingitud anomaaliad või arenguhäired.
Retseptiivne (näiteks võrkkesta) või tajuorgani (nt sisekõrva) kahjustus.
Infarkt või muu otsene struktuurne kahjustus teel.

Indikatsioonid: millal tehakse uuring?

Peamised meditsiinilised olukorrad

Multiple skleroosi kahtlus või kulgemise jälgimine.
Seljaaju või aju tüve kahjustuste hindamine.
Nägemis- või kuulmishäirete põhjuste selgitamine.
Koomasseisundis patsiendi funktsionaalse prognoosi hindamine.
Kirurgilise sekkumise (nt selja- või ajukasvaja eemaldamine) ajal närvide monitorring.

Spetsialistid, kes käsivad uuringut