Hingamiskompensatsiooni punkt

Kvantitatiivne · % VO2 max or L/min

Näitaja kohta

Hingamiskompensatsiooni punkt (RCP) on spetsiifiline hetk kardiorespiratoorsel koormustestil, mil organism hakkab oluliselt suurendama ventilatsiooni, et kompenseerida metabolilist atsidoosist. See näitab üleminekut püsivole kasvuole anaeroobsest energiatootmisest ning on oluline näitaja sportlaste funktsionaalseks hindamiseks ja treeningu planeerimiseks. Selle määramine aitab hinnata aeroobset ja anaeroobset vastupidavust.

Funktsioon
  • Määrab anaeroobse künnise taset ja maksimaalset püsivat hapnikutarbimist.
  • Näitab hetke, mil organism hakkab kiiresti suurendama ventilatsiooni metaboliitse atsidoosi kompenseerimiseks.
  • Kasutatakse treeningtsootide (nt. kõrge intensiivsusega intervalltreeningu) individuaalseks määramiseks.
Tähendus ja päritolu
  • Termin pärineb füsioloogiast ja on seotud süsihappegaasi (CO2) kiirema eemaldamisega verest hingamise kaudu.
  • See punkt võib olla seotud laktadi kuhjumise kiirenedes, kuid ei ole otseselt identne laktadi künnisega.
  • RCP-d peetakse olulisemaks sportluse tulemuslikkuse ennustajaks kui anaeroobset künnist.
Protseduur
  • Test viiakse läbi laboris spetsiaalsel seadmel, näiteks jalgrattaergomeetril või jooksuribal.
  • Subjekt teeb järjest suurenevat koormust (nt. igal minutil tõuseb võimsus), kuni väsimuseni.
  • Hingamisega eralduva õhu analüüs (spiroergomeetria) võimaldab mõõta hapniku tarbimist (VO2) ja süsihappegaasi eraldumist (VCO2) reaalajas.
  • RCP-le vastab punkt, mil ventilatsiooni suurenemise kiirus (VE) muutub lineaarsest eksponentsiaalseks või kui VCO2 hakkab ületama VO2 kasvu.
Ettevalmistus
  • Enne testi tuleb vältida intensiivset füüsilist tegevust, suitsetamist ja kofeiini tarbimist (vähemalt 24 tundi).
  • Test tehakse 2–4 tundi peale kerget einet.
  • Oluline on olla hüdratsioonis (piisavalt vedelikku) ja kandmugat spordirõivaid.
Füsioloogilised põhjused
  • Väga hea aeroobne vastupidavus ja efektiivne hapniku kasutus.
  • Võime säilitada madalamat metaboolset atsidoosi intensiivsel koormusel.
  • Arenenud lihaskoe võime kasutada rasvhappeid energiaks, lükkades anaeroobse energia tootmise edasi.
Treeningspõhised tegurid
  • Pikaajaline püsivas intensiivsuses (nt. maratoni, suusatamise) treening.
  • Sagedane treenimine kõrgel intensiivsusel, mis parandab lihaste puhverdamisvõimet.
Võimalikud patoloogilised seosed
  • Harva võib kõrge RCP olla seotud teatud hingamishäirete (nt. krooniline obstruktiivne kopsuhaigus) puhul kompensatoorset ventilatsiooni suurenemist.
  • Mõnel juhul võib seda seostada ka kardiovaskulaarsete adaptsioonidega.
Peamised indikatsioonid
  • Elukutseliste ja harrastussportlaste funktsionaalse seisundi ja treeningu efektiivsuse hindamine.
  • Kardiovaskulaarsete või kopsuhaiguste (nt. südamepuudulikkus, astma) puhul füüsilise koormuskandvuse testimine.
  • Meditsiiniline rehabilitatsioon pärast operatsioone või haigusi, et jälgida taastumist.
  • Teadusuuringud füsioloogia ja sportmeditsiini valdkonnas.
Spetsialistid
  • Sportarst (spordimeditsiini spetsialist)
  • Kopsuarst (pulmonoloog)
  • Südamearst (kardioloog)
  • Füsioterapeut või treener koostöös arstiga