Peenivähk (Penis carcinoma)
Kirjeldus
Peenivähk on haruldane, kuid tõsine meessuguelundite pahaloomuline kasvaja, mis areneb peenise nahast või eesnäärme lähedalest. Varajane tuvastamine on äärmiselt oluline, kuna sellega on seotud suurepärased ravivõimalused ja võimalus säilitada elukvaliteet. Selle haiguse kohta teadmine ja regulaarne enesekontroll on võtmetähtsusega tervisehoidmise osa.
Peenivähk on pahaloomuline kasvaja, mis tekib enamasti peenise eesosa nahast (eelkõige ümbermõõdust) või peaosal. Enamikul juhtudel (umbes 95%) on tegemist keratinistuvate laineliste rakukihude pahaloomulise kasvajaga ehk keratinotsütoomsest kartsinoomist. Kasvaja võib areneda aeglaselt ja paikselt, kuid rasketel juhtudel võib see levida lähipiirkonna lümfisõlmedesse ja teistesse elunditesse. Peenivähk mõjutab oluliselt nii füüsilist kui ka psühholoogilist heaolu, mõjutades intiimsuhteid ja enesetunnet.
- Valuvaba (harvem valuline) paksend, muhk või haavand peenise nahal, eelkõige ümbermõõdu piirkonnas.
- Naha värvi, tekstuuri või paksuse muutus (nt valkjad, paksud laigud – Bowen'i haigus või erytrooplasia).
- Püsiv ärritus, sügelus või lööve peenisel.
- Ebastabiilne veritsus või eritiste teke haavandist või muhust.
- Kasvaja suurenemine, tiheduse muutumine või haisva eritise teke.
- Põiekasvu ja viljastamise valulikkus (kasvaja võib levida kusepõiele võseemnetejuhatitesse).
- Turse või paised sigimikupiirkonnas (mis viitab lümfisõlmede kaasamisele).
- Üldised sümptomid nagu põhjustamata kaalulangus, väsimus või palavik – harvadel juhtudel, kui on tegemist kaugmetastassidega.
Peenivähki täpne põhjus pole täielikult selge, kuid on tuvastatud mitmeid olulisi riskitegureid. Peamine riskitegur on halb higisti ehk pooride ummistumine, mis on seotud ümberlõikamata peenisega ja ebatõhusa isikliku hügieeniga. Inimese papilloomiviiruse (HPV) teatud tüüpide, eriti kõrge riskiga tüüpide 16 ja 18, pikaajaline nakatumine on oluline riskitegur. Lisaks suurendab riski suitsetamine, nõrgenenud immuunsüsteem (nt pärast siirdamist või HIV-i korral) ning kiiritusravi ajalugu vaagna piirkonnas. Mõnel juhul võib olla ka seos nahahaigustega, nagu psoriaas, mida on ravitult UV-kiirgusega.
Peenivähka kahtlustades alustatakse põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga, mille käigus hinnatakse peenist, sigimikupiirkonna lümfisõlmi ja muid suguorganeid. Diagnoosi kinnitamiseks võetakse biopsia – väike kohatükk kahtlase muutuse piirkonnast, mida uuritakse mikroskoobiga (histoloogiline uuring). Kui vähk on kinnitatud, tehakse täpsemad kujutisuuringud (nt kompuutertomograafia (KT) kõhust ja vaagnast, magnetresonantstomograafia (MRI) või POSITRON-emissioontomograafia (PET)), et hinnata kasvaja levikut lümfisõlmedesse ja teistesse elunditesse. Võidakse teha ka lümfisõlme biopsiat.
Ravi valik sõltub haiguse staadiumist, kasvaja asukohast ja suurusest, samuti patsiendi üldtervisest. Varajastes, lokaliseeritud staadiumites on eelistatud kohalikud ravimeetodid, et säilitada peenise funktsioon ja välimus. Sellised meetodid võivad hõlmata lokaalravi (küürimine, laserravi, krüoravi) või väikeste kasvajate kirurgilist eemaldamist. Suuremate või sügavamale tunginud kasvajate korral võidakse kasutada osalist või täielikku peenise amputatsiooni (penektomiat). Kui vähk on levinud lümfisõlmedesse, võidakse teha lümfisõlmede eemaldamine ja/või kemoteraapiat, kiiritusravi või nende kombinatsiooni. Tugiteraapia, sealhulgas psühholoogiline nõustamine, on oluline osa terviklikust ravikavast.
Konsulteerige arstiga kohe, kui märkate peenise nahal mis tahes püsivat muutust, eriti kui see ei taase lähe mõne nädala jooksul. Olulised "punased lipud" on: valuvaba muhk, laik või haavand; nahatekstuuri muutus (paksendunud, konarlik); sügelus või ärritus, mis ei lahene; veritsus või ebatavaline eritis peeniselt; turse sigimikupiirkonnas. Ärge heitke neid sümptomeid alla "vananemisele" või hügieeniprobleemidele – varajane hindamine on elutähtis. Kui teil on ülaltoodud riskitegureid (nt HPV, suitsetamine), olge eriti tähelepanelik ja rääkige arstiga regulaarsetest uuringutest.