P-kresooli sulfaat

Kvantitatiivne · mg/g kreatinino

Normaalsed väärtused

P-kresooli sulfaadi normid
Üldine
Tervetel isikutel on P-kresooli sulfaadi tase veres üldjuhul alla 8 mg/L (või 0,08 mg/dL). Normivahemik võib erineda sõltuvalt labori meetoditest ja referentsväärtustest.
Mehed
Normaalne tase meeste puhul jääb tavaliselt vahemikku 0,5–7,5 mg/L.
Naised
Normaalne tase naiste puhul jääb tavaliselt vahemikku 0,5–7,0 mg/L.

Näitaja kohta

P-kresooli sulfaat on ureemiline toksiin, mis tekib soolestikus toiduvalkude lagunemise käigus ja eraldub peamiselt uriiniga. Selle taseme mõõtmine veres on oluline näitaja neerude funktsiooni hindamisel, eriti kroonilise neerupuudulikkuse korral.

Funktsioon ja tähtsus
  • Toimeaine, mis tekib aminohappe türosiini metabolismil soolestiku bakterite poolt.
  • Peamine ureemiline toksiin, mis seostub veres valkudega ja kuhjub kehas neerupuudulikkuse korral.
  • Kõrge kontsentratsioon võib soodustada põletikulisi protsesse ja endoteliaalset kahjustust.
Kust pärineb?
  • Toodetakse soolestiku mikrobiootis toiduvalkude, eriti türosiini lagunemisel.
  • Imendub vereringesse ja transporditakas maksa, kus sulfoneeritakse.
  • Eraldatakse kehast peamiselt neerude kaudu uriiniga.
Protseduur
  • Uuringuks võetakse veenist vereproov, tavaliselt küünlavalguses.
  • Enne verevõttu on soovitatav olla 8–12 tundi ilma söömata (ööfasting).
  • Proov säilitatakse ja transporditakse laborisse spetsiaalsetes tingimustes.
  • P-kresooli sulfaadi taset määratakse vereserumis või plasmas kasutades kromatograafilisi meetodeid (nagu HPLC) või immunoessee meetodeid.
Neerude haigused
  • Krooniline neerupuudulikkus (KDIGO staadiumid 3–5)
  • Äge neerukahjustus
  • Dialüüsipatsiendid, eriti vaegsefektiivse dialüüsiga
Toitumisharjumused ja metabolilsed tegurid
  • Kõrge valgusisaldusega toitumine, eriti punase liha tarbimine
  • Soolestiku mikrobioomi häired (düsbioos)
  • Aeglane soolestiku läbimine (obstipatsioon)
Muud haigused
  • Suhkurtõbi (diabeet) neerukahjustusega
  • Kardiovaskulaarsed haigused
  • Krooniline maksahaigus
Toitumine ja eluviis
  • Väga madala valgusisaldusega toitumine (nt range taimne dieet)
  • Probiootikumide ja prebiootikumide regulaarne tarbimine
  • Kiire soolestiku läbimine (diarre)
Meditsiinilised tegurid
  • Maksakahjustus, mis pärsib sulfoneerimist
  • Mõnede antibiootikumide kasutamine, mis muudab soolestiku mikrobioomi
  • Kõrge efektiivsusega dialüüs (nt hemodialüüs adsorptsiooniga)
Kliinilised sümptomid
  • Krooniline väsimus, iiveldus, sügelus – sümptomid, mis viitavad ureemiale
  • Kõrgenenud kreatiniini ja urea tase veres
  • Kahtlus neerude funktsiooni halvenemisele
Riskirühmad ja haigused
  • Patsiendid kroonilise neerupuudulikkusega (eriti staadiumid 3b–5)
  • Dialüüsiravil olevad patsiendid efektiivsuse hindamiseks
  • Diabeediga patsiendid neerukahjustuse ennetamiseks
Spetsialistid, kes võivad uuringut tellida
  • Nefroloog (neerude spetsialist)
  • Sisemeditsiini eriarst (terapeut)
  • Endokrinoloog (diabeedi ja ainevahetushaiguste spetsialist)