Argiini-GHRH test

Kvantitatiivne · µg/L

Normaalsed väärtused

Argiini-GHRH testi normid
Üldine
Normaalseks reaktsiooniks peetakse tavaliselt kasvuhormooni (GH) tipptaseme tõusu > 4–5 µg/L (või 4–5 ng/mL) pärast argiini ja GHRH manustamist. Täpsed väärtused võivad erineda sõltuvalt laborist ja kasutatavast meetodist.
Mehed
Meestel võivad normid olla sarnased, kuid võivad olla mõjutatud vanusest ja kehakoostisest.
Naised
Naistel võivad normid olla sarnased, kuid võivad olla mõjutatud menstrutsuaalsest tsüklist ja hormonaalsetest erinevustest.

Näitaja kohta

Argiini-GHRH test on funktsionaalne diagnostiline test, mis hinnab kasvuhormooni (GH) sekretsiooni võimet. Testi käigus stimuleeritakse organismi GH eritumist argiini ja kasvuhormooni vabastava hormooni (GHRH) kombineeritud toimega, mis võimaldab tuvastada nii puudulikku kui ka liigset hormoonitootmist.

Funktsioon
  • Hindab kasvuhormooni (GH) sekretoorse reservi ja hüpofüüsi-eesaju telje funktsiooni.
  • Kasutatakse kasvuhormooni puudulikkuse (GHD) või liigse eritumise diagnoosimiseks.
Metoodika alused
  • Põhineb kahe aine – argiini (aminohappe) ja GHRH (hormooni) – kombineeritud stimuleerival toimel.
  • GH taseme dünaamikat mõõdetakse veres enne ja pärast stimulatsiooni, et hinnata tõhusat vastust.
Ettevalmistus
  • Test sooritatakse hommikul tühja kõhuga (8–12 tundi ei tohi süüa ega juua, välja arvatud veidi vett).
  • Enne testi tuleb vältida füüsilist koormust ja stressi.
  • Arsti nõusolekul võib olla vajalik peatada mõned ravimid, mis mõjutavad hormoonitaset.
Testi protseduur
  • Patsient on voodis või tugitoolis. Esmalt võetakse baasveremõõdud kasvuhormooni taseme määramiseks.
  • Manustatakse argiini lahuse infusioon südameni (tavaliselt 10% lahus, 0,5 g/kg kehakaalu kohta) üle 30 minuti.
  • Seejärel antakse GHRH süstina veeni.
  • Veremõõdud korratakse kindlatel ajahetkedel pärast stimulatsiooni (nt 30, 60, 90 ja 120 minutit), et jälgida GH tõusu dünaamikat.
Võimalikud põhjused
  • Akromegaalia – kasvuhormooni liigse tootmise tõttu hüpofüüsi adenoomi tõttu.
  • Neuroendokriinsed hüredused, mis suurendavad GH sekretsiooni.
  • Mõned puhul võib esineda paradoksaalselt tugev reaktsioon ka varjatud hormonaalsete probleemide korral.
Kliiniline tähendus
  • Viitab võimalikule liigsele kasvuhormooni tootmisele, mis vajab täiendavaid uuringuid (nt MRT hüpofüüsi ala).
  • Harva esinev tulemus, kuna test on enamasti suunatu tu puudulikkuse avastamisele.
Peamised põhjused
  • Kasvuhormooni puudulikkus (GHD) – omasünnitud või omandatud, nt hüpofüüsi kahjustuse või hüpopituitarismi tõttu.
  • Hüpotalamuse-hüpofüüsi telje häired (nt GHRH defitsiit).
  • Kroonilised haigused, rasvumine, kilpnäärme alatalitlus või kortikosteroidide kasutamine võivad moonutada testi tulemust.
Diagnostiline tähtsus
  • Peamine indikaator kasvuhormooni puudulikkusele, eriti täiskasvanutel ja lastel kasvuhäirete korral.
  • Vajalik täiendavate testide (nt insuliini tolerantsustest) kinnitus.
Kliinilised olukorrad
  • Kahtlus kasvuhormooni puudulikkusele (GHD) lastel (kasvuhäired) või täiskasvanutel (väsimus, lihase nõrkus, luukvaliteedi halvenemine).
  • Hüpofüüsi- või hüpotalamuse ala kahjustused (nt operatsioon, kiiritus, trauma).
  • Teiste endokriinsete telgede häirete hindamine või akromegaalia kahtlus.
  • Krooniliste haiguste (nt maksa- või neerupuudulikkus) seotud hormonaalsete komplikatsioonide hindamine.
Soovitavad erialaspetsialistid
  • Endokrinoloog – hormoonhäirete spetsialist.
  • Lastearst-endokrinoloog – laste kasvu- ja arenguhäirete korral.