Sõltuv isiksushäire
Kirjeldus
Sõltuv isiksushäire on püsiv psüühikahäire, mida iseloomustab ülemäärane vajadus hoolitsuse ja toetuse järele, mis viib alluvale ja klammerduvale käitumisele ning hirmule lahusoleku ees. See on tõsine seisund, mis võib oluliselt mõjutada inimese võimet toimida sõltumatult ning hoida rahuldavaid suhteid. Oluline on mõista, et tegemist on raviga haigusega, mitte isiksuse nõrkuse või tahtejõu puudusega.
Sõltuv isiksushäire (ladina keeles *personitas dependens*) on B-rühma isiksushäire, mille puhul on inimesel sügav ja põhjalik vajadus olla teistest hooldatud, mis avaldub alandlikus ja kleepuvas käitumises ning hirmus hülgamise ees. Põhimõtteliselt puudub isikul tunne enda piisavuse kohta ning ta kogeb end pidevalt abitusena, vajades oluliste ja igapäevaste otsuste tegemiseks teiste juhiseid ja kinnitust. See häire kahjustab isiku emotsionaalset iseseisvust ning võib viia vägivaldsete või halvasti koheldud suheteni, sest hirm jääda üksi on sageli tugevam kui soov olla austatud suhtes. Häire algab varases täiskasvanueas ja avaldub erinevates olukordades.
- Võimatus teha igapäevaseid otsuseid ilma teiste ülehulkavate nõuannete ja kinnituseta.
- Vajadus, et teised võtaksid vastutuse inimese elu peamiste valdkondade (nagu töö, pere) eest.
- Raskused väljendada lahkarvamust teistega hirmust, et kaotaks nende toetuse või heakskiidu.
- Raskused alustada projekte või teha asju iseseisvalt (mitte motivatsiooni, vaid enesekindluse puudumise tõttu).
- Ülemäärane püüe saada hoolt ja toetust, kuni vabatahtlik teene teiste heaks ebameeldivatel ülesannetel.
- Ebamugav või abitu tunne üksikjäämise korral, kuna kardetakse oma eest hoolitsemise võimetust.
- Kiire uue lähedase suhte otsimine, kui eelmine lähedane suhe lõpeb, et saada hoolitsust ja toetust.
- Põhjendamatu ja püsiv mure olukordade pärast, kus tuleb end ise hoida.
- Tolerantsus halvale, alandavale või vägivaldsele käitumisele partneri või lähedase poolt, et suhet säilitada.
- Madal enesehinnang ja enesekindlus, pidev vajadus kiituse järele.
- Tunded meeleheitest, hirmust või ärevusest kujutluses või tegelikust lahusolekust lähedastest inimesetest.
- Sotsiaalne tagasitõmbumus, kui toetav inimene pole saadaval.
Sõltuva isiksushäire täpne põhjus ei ole teada, kuid arvatakse, et selle kujunemisele mõjub bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite kompleks. Genectilised ja sünnist kaasa antud temperamentlikud jooned, nagu kartlikkus või negatiivne afektiivsus, võivad suurendada riski. Oluliseks peetakse varajast kogemust, eriti ülehoidvat või autoritaarset kasvatustiili, kus lapse iseseisvust ei toetatud, karistati sõltumatu käitumise eest või õpetati, et maailm on ohtlik koht ilma kaitsjata. Pikaajaline raskete haiguste läbimine lapsepõlves või emotsionaalne hülgamine võivad samuti soodustada sõltuva käitumismustri kujunemist. Mõned teooriad viitavad seosele ärevushäiretega. Häire on statistikas levinum naistel, kuid see võib tuleneda sotsiaalsetest stereotüüpidest ja erinevast diagnoosimise kalduvusest.
Sõltuvat isiksushäiret diagnoosib kliiniline psühholoog või psühhiaater läbi põhjaliku kliinilise intervjuu. Arst hindab inimese kauakestnud mõtlemise, tunnetuse ja käitumise mustreid. Diagnoosimisel kasutatakse sageli rahvusvahelisi kriteeriume, nagu DSM-5 (Diagnostilise ja Statistilise Käsiraamatu) või ICD-10 (Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni) juhiseid. Oluline on välistada, et sümptomid ei ole põhjustatud teisest meditsiinilisest seisundist (nagu ärevus- või depressioonihäire), uimastite tarvitamisest või teist isiksushäirest. Võib rakendada ka spetsiaalseid isiksuse testitusi või küsitlusi. Diagnoos pannakse alles siis, kui need iseloomujooned on püsivad, jäigad ja põhjustavad olulist distsidentsi või kannatust sotsiaalses, tööalases või muus olulises eluvaldkonnas.
Sõltuva isiksushäire esmane ja kõige tõhusam raviviis on psühhoteraapia. Eesmärk on aidata inimesel saada suuremat eneseteadvust, tugevdada enesekindlust ja õppida tervet, sõltumatut käitumist. Kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT) aitab tuvastada ja muuta negatiivseid mõtte- ja käitumismustreid seoses sõltuvusega. Dialektiline käitumisteraapia (DKT) võib olla kasulik emotsionaalse regulatsiooni ja suheteoskuste arendamisel. Toov teraapia võib aidata läbi töötada varajasi traumasid või konflikte. Grupiteraapia võib olla kasulik toetuse pakkumisel ja sotsiaalsete oskuste harjutamisel teiste ees. Ravimiteraapial ei ole isiksushäirete puhul otsest rolli, kuid antidepressante või ärevusevastaseid ravimeid (anksiolüütikuid) võib määrata kaasnevate seisundite, nagu kliiniline depressioon või ärevushäire, leevendamiseks. Ravi võib olla pikaajaline, kuna isiksusemustrid on sügavalt juurdunud, kuid positiivsed muutused on täiesti võimalikud.
Kui teie või teie lähedase elu valdab pidev hirm üksikjäämise eest ning käitumine on märkimisväärselt mõjutatud vajadusest olla teistest hooldatud, on aeg otsida professionaalset abi. Erilist tähelepanu (nn punased lipud) väärib järgmine: kui suhted on pidevalt ühepoolselt sõltuvad ja/või halvasti kohtlevad; kui sõltuvus takistab töötegemist või igapäevaste kohustuste täitmist; kui tekivad püsivad meeleheited, sügav masendus või mõtted enesevigastamise või enesetapu kohta seoses hirmuga jääda üksi. Psühhiaater või kliiniline psühholoog on õige spetsialist, kellega selliste murede üle arutleda. Varane sekkumine võib oluliselt parandada elukvaliteeti ja ennetada raskemaid psüühikahäirete teket.
Otsi haigust
Seotud sümptomeid ei ole.