Skisofreeniformne häire

Skisofreeniformne häire on psühhootiline häire, mida iseloomustavad skisofreeniale iseloomulikud sümptomid nagu dillusioonid, hallutsinatsioonid, segaduses kõne ja käitumine ning negatiivsed sümptomid (nagu emotsionaalne ükskõiksus). Peamine erinevus skisofreeniast on haiguse kestus: diagnoosi nõuete kohaselt peavad sümptomid kestma vähemalt üks kuu, kuid alla kuue kuu. Häire mõjutab aju infotöötlust, moonutades reaalsuse tajumist ja seeläbi mõjutades tugevalt inimese mõtlemist, tunnet ja käitumist. Kuigi põhjuste täpne mehhanism on teadmata, arvatakse, et rolli mängivad geneetilised tegurid, aju keemilise tasakaalu häired ja keskkonnastress.

Skisofreeniformse häire täpsed põhjused on ebaselged, kuid seda peetakse bioloogiliste ja keskkonnaliste tegurite koosmõju tulemuseks. Olulist rolli mängivad geneetilised tegurid – sugulaste seos skisofreeniaga suurendab riski. Bioloogilistel põhjustel võivad oma osa anda aju neurotransmitterite (eriti dopamiini ja glutamaadi) tasakaaluhäired. Keskkonnategurite hulka kuuluvad emotsionaalsed stressiütked (nagu kaotused või elumuutused), ennatlik sünnitus, sünnieelsed infektsioonid ja psühhoaktiivsete ainete (nagu kanep või hallutsinogeenide) tarvitamine noorukieas. Häire võib avalduda varases täiskasvanueas, tavaliselt 18–24 eluaastatel.

Diagnoosi paneb psühhiaater põhjaliku kliinilise intervjuu ja anamneesi alusel, välistades teised põhjused sümptomitele. Oluline on sümptomite kestuse täpne hindamine, mis peab jääma 1–6 kuu vahele. Diagnostikat täiendavad füüsilised ja neuroloogilised uuringud ning veretööd, et välistada meditsiinilised seisundid (nagu hüpotüreoos, ajukasvaja või ainekuritarvitamine). Võidakse kasutada neuropsühholoogilisi teste kognitiivsete võimete hindamiseks. Pildidiagnostikat (nagu ajukT või ajukMRI) rakendatakse harva, kui on kahtlus organilisest ajukahjustusest. Diagnoos põhineb DSM-5 või ICD-10 klassifikatsiooni kriteeriumitel.

Ravi peamine eesmärk on sümptomite kiire kontrollimine ja pikaajalise taastumise toetamine. Ravi põhiosa on farmakoterapia, kasutatakse atüüpilisi (teise põlvkonna) antipsühhootikume nagu risperidoon, olantsapiin või aripipratsool. Mõnel juhul võidakse ajutiselt määrata ka muid ravimeid (nagu meeleolustabilisaatoreid või atüüpilisi neuroleptikume). Psühhoterapia on samuti oluline komponent, kus kognitiiv-käitumuslik teraapia aitab toimetulekut hallutsinatsioonide ja dillusioonidega ning tugineda reaalsusekontaktile. Pereteraapia võib aidata parandada peresuhteid ja pakkuda tugisüsteemi. Rasked või ohtlikud juhtumid võivad vajada lühiajalist hospitaliseerimut kiireks stabiliseerimiseks. Pärast sümptomite lahtumist võidakse ravijat jätkata mõned kuud retsidiivi vältimiseks.

Arsti konsultatsioon on hädavajalik, kui ilmnevad mõned järgmistest märkidest: kuulmishallutsinatsioonid (näiteks häält kuulmine), püsivad ja ebaloogilised kahtlused (dillusioonid), järsk segadus või kõne segane muutumine, sotsiaalne tagasitõmbumine ja isikuhügieeni hooletussejätmine. Eriti kiiret sekkumist vajavad olukorrad, kus isik väljendab enesetappumõtteid, on agressiivne või võib olla oht endale või teistele. Kui lähedane muutub äkitselt erksalt kahtlustavaks, järsult tagasitõmbuvaks või näib olevat kontaktis ebareaalsusega, ärge viivitage – pöörduge psühhiaatri või kriisiabi poole. Varane sekkumine on võtmetähtsusega positiivse tulemuse saavutamisel.