Premenstruaalne sündroom
Kirjeldus
Premenstruaalne sündroom (PMS) on tavaline seisund, mis mõjutab paljusid menstruatsiooniealisi naisi. See hõlmab füüsilisi, emotsionaalseid ja käitumuslikke sümptomeid, mis ilmuvad enne menstruatsiooni ja mõjutavad oluliselt igapäevaelu. PMS-i mõistmine ja õigeaegne sekkumine võivad aidata hallata sümptomeid ning parandada elukvaliteeti.
Premenstruaalne sündroom on kompleksne seisund, mis on tihedalt seotud menstruatsioonitsükli hormonaalsete muutustega. Sümptomid ilmuvad tavaliselt pärast ovulatsiooni ja kestavad kuni menstruatsiooni alguseni. Hormonaalsed kõikumised, eriti östrogeeni ja progesterooni tasemete langus, mõjutavad aju keemilist tasakaalu. See võib põhjustada serotoniini – olulise meeleoluregulaatori – taseme langust, mis seletab paljusid emotsionaalseid ja füüsilisi sümptomeid. Organitena võivad olla peamiselt mõjutatud ajurikked, mis juhivad meeleolu ja ainevahetust, reproduktiivsüsteem ning kogu keha vedeliku- ja elektrolüüditasakaal.
- Rindade valulikkus ja tursedus
- Kõhu krambid, paisumistunne (bloating) ja seedehäired
- Peavalu või migreen
- Pidev väsimus ja uneprobleemid
- Nahaprobleemid (nt akne puhkemine)
- Liigeste ja selja valud
- Isu muutused (eriti himu magusale või soolasele)
- Kiired ja tugevad tujukõikumised
- Ärevus, pingelisus või "närvi otsas" olek
- Masenduse, kurbtuse või põjutuse tunded
- Kergesti ärritumine, viha või vaenulikkus
- Raskused kontsentratsiooniga ja meelespidamisega
- Enesehinnangu langus ja sotsiaalne tagasitõmbumine
- Energia puudus ja vähene motivatsioon
- Raskused tavaliste igapäevaste ülesannetega toime tulemisega
- Söömisharjumuste järsud muutused
- Une kvaliteedi halvenemine (unetus või liigne unisus)
- Vähenenud huvi seksuaalsuse vastu
PMS-i täpset põhjust ei tunta, kuid see on ilmselt mitme teguri tulemus. Põhiliseks mehhanismiks peetakli hormonaalsete kõikumiste (eriti progesterooni ja östrogeeni) mõju aju keemilisele tasakaalule, eriti neurotransmitteritele nagu serotoonin. Madal serotoniini tase on seotud masenduse, ärevuse ja isu muutustega. Olulised riskitegurid hõlmavad: isiklikku või perekonnalugu depressioonist või ärevushäiretest; stressi ja kehva stressihaldust; ebatasakaalustatud toitumist (nt kõrge soola, suhkrute ja kofeiini tarbimine); suitsetamist ja alkoholi tarvitamist; vähese füüsilise aktiivsuse; ning teatud vitamiinide ja mineraalide (magneesium, kaltsium, B6-vitamiin) puudulikkust.
PMS-i diagnoosimisel pole ühte konkreetset testi. Diagnoos põhineb hoolikal anamneesi võtmisel ja sümptomite mustrite tuvastamisel. Arst võib paluda teil pidada sümptomite päevikut vähemalt kahe menstruatsioonitsükli jooksul, et dokumenteerida sümptomite tõsidust, algust ja seost tsükliga. Füüsiline uuring ja vereanalüüsid võivad olla vajalikud teiste võimalike seisundite (nagu kilpnäärme talitlushäired, anemia või endometrioos) välistamiseks. Raskema vormi, eemenstruaalse düsfoorilise häire (PMDD) eristamiseks võidakse kasutada spetsialiseeritud hindamisskaalasid.
Ravi lähenemine on individuaalne ja sõltub sümptomite tüübist ning raskusastmest. Elustiili muutused on sageli esimene samm: regulaarne, mõõdukas trenn (nt kõndimine, jooga); toitumiskorraldus (regulaarsed söögikorrad, kiudaineterikkad toidud, vähendatud soola, suhkru ja kofeiini tarbimine); stressi vähendamine (meditatsioon, hingamisharjutused); ja piisav uni. Ravimitest kasutatakse sümptomite alusegu: mittesteroiidseid põletikuvastaseid valuvaigisteid (nt ibuprofeen) valu ja krampide leevendamiseks; diureetikume vesipidavuse vastu; hormonaalseid meetodeid nagu rasestumisvastased tabletid, mis võivad tasandada hormoonitasemeid; ning selektiivseid serotoniini tagasivõtu inhibiitoreid (SSRI) emotsionaalsete sümptomite kontrollimiseks. Toendit võidakse soovitada vitamiinilisandeid (magneesium, kaltsium, B6-vitamiin, E-vitamiin). Psühhoteraapia (nt kognitiiv-käitumuslik teraapia) võib olla eriti efektiivne emotsionaalsete sümptomitega toimetulekuks.
Konsulteerige kindlasti arstiga, kui PMS-i sümptomid segavad teie igapäevast elu, töövõimet, haridustegevust või suhteid teistega. Otsekontakt on hädavajalik, kui kogete tugevaid depressiooni märke, ärevust, mõtteid enda või teiste kahjustamise kohta või kui teil on kahtlus raskema seisundi (nagu PMDD) olemasolus. Pöörduge arsti poole ka siis, kui iseseisvalt rakendatud elustiili muutused ja kodus kasutatavad vahendid sümptomeid ei leevenda või kui teil tekivad uued, ebatavalised tüsistused.
Otsi haigust
Seotud sümptomeid ei ole.