Lisa kliinik

Pimesnike põletik (Appendicitis)

Kirjeldus

Pimesnike põletik on kiireloomuline ja valuline seisund, kus jämesoole külge kinnituv pisike organ – pimesnike (appendix) – põletikku. See on üks levinumaid kiireloomulisi kirurgilisi seisuandeid, mis võib tekkida igas vanuses ja nõuab sageli kiiret kirurgilist sekkumist, et vältida tõsiseid tüsistusi nagu perforatsioon või kõhuõõne põletik.

Pimesnike (appendix) on umbes 5-10 cm pikkune ja 0,5-1 cm laiune torukujuline jämesoole (caecium) jätk. Selle täpset funktsiooni ei tea täpselt, kuid arvatakse, et see võib osalededa immuunsüsteemi töös. Põletik tekib enamasti siis, kui pimesnike siseneb ummistus, näiteks kõvaks muutunud väljaheidete (fekaliitide), suurenenud lümfisõlmede või harvem võõrkeha tõttu. See ummistus põhjustab rõhu tõusu, verevarustuse halvenemise ja bakterite kiire paljunemise, mis viib põletikuni. Kui põletik areneda edasi, võib pimesnike praguneda (perforeeruda), põhjustades infektsiooni levimist kõhuõõnde (peritoniiti), mis on eluohtlik.

Tüüpilised ja varased sümptomid
  • Kõhuvalu, mis algab üldiselt ümber nabapiirkonna või kõhu ülaosas ja liigub mõne tunni jooksul paremale alakõhuale (McBurney punkti piirkonda).
  • Valud, mis suurenevad liigutamisel, köhimisel või aevastamisel.
  • Isetu meeleolu, kaotus isu süüa.
  • Pearinglus ja oksendamine, mis sageli algab peale valu teket.
  • Kerge palavik (37,5–38,5 °C) või alaväärtuslik kehatemperatuur.
Edasijõudnud või tõsistavad sümptomid
  • Pidev ja tugevnev valu paremas alakõhus, mis muutub teravaks.
  • Kõhu lihaste pingulolek ja valulikkus survetundes (kõhu kõvenemine).
  • Lööbipõletiku tunnused: valu järsk kergendus või kadumine võib viidata pimesnike pragunemisele, millele järgneb halvenemine.
  • Kõhulahtisus või kõhukinnisus.
  • Kõhu paisumine ja gaasid.
  • Üldine halb enesetunne, sagedamini pulss ja kõrgenenud palavik.

Peamiseks põhjuseks on pimesnike sisenemine, mis põhjustab bakterite paljunemise ja põletiku. Umistust võivad põhjustada:

  • Fekaliidid: Kõvaks muutunud väljaheidete tükk.
  • Lümfisõlmede suurenemine: Näiteks viirusinfektsiooni (näiteks gastroenteriit) tagajärjel.
  • Võõrkehad: Näiteks seemned, ussid või muud sattunud esemed.
  • Kasvajad: Harvem pimesnike või soole kasvaja.

Riski suurendavad tegurid on:

  • Vanus: Enim esineb 10–30-aastastel, kuid võib tekkida igas vanuses.
  • Perekondlik kalduvus: Kui lähedastel sugulastel on olnud pimesnike põletik.
  • Mõned haigused: Nagu kistiline fibroos või krooniline põletiksoole haigus (Crohni tõbi).
  • Sugu: Meestel esineb veidi sagedamini.

Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja abiuuringutel. Ühtset täiesti usaldusväärset testi ei ole.

1. Füüsiline uuring: Arst hindab valu asukohta ja iseloomu. Mitmed spetsiifilised testid (nt rebound valulikkus, psoase märk) aitavad kahtlust kinnitada.

2. Verianalüüs: Valkude arv (eriti leukotsüütide) tõus viitab infektsioonile ja põletikule.

3. Uriinianalüüs: Tehakse, et välistada kuseteede infektsioon või neerukive, mis võivad sarnaseid valu põhjustada.

4. Pildidiagnostika:

  • Kõhuõõne ultraheli: Esmane valik, eriti lastel ja rasedatel. See võimaldab visualiseerida pimesnike suurust, seinama paksust ja vedelikukogunemist.
  • Arvutitomograafia (CT): Kasutatakse sageli täiskasvanutel ebaselgetel juhtudel, et saada täpsem pilt ja välistada muid põhjusi.
  • Magnetresonantstomograafia (MRT): Alternatiiv rasedatele, et vältida kiirgust.

5. Diagnostiline laparoskoopia: Kui diagnoos on ebaselge, võib kirurg teha väikese lõike, et otseselt vaadelda pimesnikke.

Pimesnike põletiku standardravi on kirurgiline eemaldamine – appendektomia. See võib olla:

  • Laparoskoopiline appendektomia: Enamlevinud meetod. Tehakse 1-3 väikest lõike, millest sisestatakse kaamera ja instrumendid. Eelised: vähem valu, kiirem paranemine, väiksemad armid.
  • Avatud (laparotoomiline) appendektomia: Tehakse suurem lõik paremas alakõhus. Kasutatakse keerukatel juhtudel (nt perforatsioon, laialdane põletik) või kui laparoskoopia ei ole võimalik.

Antibiootikumiravi kasutatakse alati operatsiooni käigus ja pärast seda infektsiooni ennetamiseks või ravimiseks. Mõningatel väga varajastel ja lihtsatel juhtudel võidakse katsetada ainult antibiootikumidega, kuid retsidiiivide oht on suur ja see lähenemine ei ole veel üldiseks standardiks saanud.

Paranemine sõltub meetodist ja tüsistustest. Laparoskoopilise operatsiooni järel võib patsient tavaliselt koju 1-3 päeva pärast ning täielik taastumine võtab 2-4 nädalat. Avatud operatsiooni või perforatsiooni korral võib haiglas viibida kauem ja paranemine võtta kauem aega.

Kui teil on järsud või halvenevad kõhuvalud, eriti kui need algavad ümber naba ja liiguvad paremasse alakõhupoolde, on oluline kohe otsida arstiabi. Ärge oodake, kuni valu muutub talumatuks.

Pöörduge kiireloomulisse abi KOHE, kui teil on mõni järgmistest sümptomitest:

  • Tugev, pidev kõhuvalu, mis halveneb liigutamise või köhimisega.
  • Kõhu valulikkus ja kõvenemine survetundes.
  • Oksendamine koos valuga.
  • Kõrge palavik (>38,5 °C) külmavärinatega.
  • Pearinglus, uimasus või teadvuse hägustumine – need võivad viidata šokile.
  • Valu järsk kergendus, millele järgneb üldise seisundi kiire halvenemine (võib viidata pimesnike pragunemisele).

Ärge sööge, jooge ega võtke valuvaigisteid enne arsti konsultatsiooni, kuna see võib muuta diagnoosi ja varjata olulisi sümptomeid.

Otsi haigust

Seotud sümptomeid ei ole.