Oppositsiooniline trotsihäire

Oppositsiooniline trotsihäire (OT) klassifitseeritakse käitumishäirete hulka. See ei ole lihtsalt "halb käitumine" või tugev tahe, vaid krooniline seisund, mille puhul lapse või noorukiga seotud emotsionaalsed ja käitumusreaktsioonid on oluliselt tugevamad kui tema vanusekaaslastel. Põhiline mehhanism seisneb raskustes emotsioonide reguleerimises ja suhtluses, eriti konfliktiolukordades. Haige võib tajuda süütut nõudmist või palvet kui ohtu või ebaõiglust, reageerides sellele ägeda vastupanu ja ärrituvusega. See mõjutab tugevalt lapse suhteid vanemate, õpetajate ja eakaaslastega, põhjustades stressi nii peres kui ka koolis.

OT tekkimise põhjusteks peetakse bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite kompleksi. Otsest põhjust pole, kuid teatud tegurid suurendavad riski. Bioloogiliste tegurite hulka kuuluvad aju keemilise tasakaalu eripärad (eriti neurotransmitterite nagu serotoniini ja dopamiini talitluse erinevused) ning geneetiline kalduvus – häire esinemine perekonnas suurendab riski. Psühholoogiliste ja keskkonnamõjutena on olulised lapse omadused (raske temperamendiga alates imikueast), raskused emotsionaalse eneseregulatsiooni ja impulsside kontrolliga. Olulist rolli mängivad ka perekeskkond (järjepidevuse puudumine, karm või liiga leebe kasvatusstiil, vanemate konfliktid) ja laiem sotsiaalne keskkond (halvad suhted eakaaslastega, kiusamine, sotsiaalne isolatsioon).

Diagnoosi paneb lapse- ja noortepsühhiaater või kliiniline psühholoog põhjaliku hindamise käigus. Ametlikku diagnoosi ei panda ühe halva päeva järgi. Diagnostika hõlmab mitme etapi: Üksikasjalikud vestlused lapsevanematega (või hooldajatega) lapse arengu, käitumise ja perekeskkonna kohta. Vestlus lapse/ noorukiga tema tundmuste ja suhete kohta. Tavaliselt kaasatakse koolipsühholoogi või õpetaja hinnang käitumise kohta koolis. Kasutatakse spetsiaalseid küsimustikke ja skaalasid. Oluline on välistada teised seisundid, mis võivad põhjustada sarnaseid sümptomeid, näiteks Ärevushäired, Depression, Autismspektrihäire (ASH), ATH (Hüperaktiivsushäire) või Traumast tingitud stressihäire. Diagnoos nõuab, et sümptomid oleksid esinenud vähemalt 6 kuud ja märgatavalt segaksid lapse sotsiaalses või õpites.

Oppositsioonilise trotsihäire raviks pole ühte tabletti. Edukaim on psühhosotsiaalne sekkumine, mis suunab nii last kui ka tema lähedasi. Peamine ravi meetod on vanemate koolitus, kus vanemad õpivad selget ja järjekindlat käitumist, positiivset tugevdamist, tõhusat suhtlemist ja konfliktide lahendamise võtteid. Oluline on ka lapsega individuaalne teraapia, mille eesmärk on õpetada tundma ära oma emotsioone, suurendada frustratsioonitaluvust ja arendada lahendusorienteeritud mõtlemist. Mõnikord võidakse kaasata ka pereteraapiat peresuhete parandamiseks. Ravimeid (nagu mõningaid antidepressantse või ATH-ravimeid) kasutatakse harva ja ainult siis, kui on kaasuvad häired nagu ärevus, depression või ATH, mis muudavad OT sümptomite kontrolli eriti raskeks. Ravimite määrab alati psühhiaater.

Kui järgmised märgid on esil pidevalt (mitte ainult üksikutes stressiolukordades) ja segavad oluliselt pere- või koolielu, on aeg otsida professionaalset abi: Lapse käitumine on sageli ohtlik endale või teistele (peksab, viskab asju, ähvardab). Ägedad vihahoogud ja vastuhakkav käitumine esinevad enam kui poolel ajahetkedest, mil lapsega suheldakse. Laps on pidevas konfliktis enamike täiskasvanutega (vanemad, õpetajad). Käitumine põhjustab olulist sotsiaalset tagasilööki: tal ei ole sõpru, ta kiusatakse või ta ei osale üritustel. Vanemate jõud on ammendunud ja levinud kasvatusmeetodid ei toimi, tekitades peres pidevat pinge ja meeleheitet. Oluline on teada, et abi otsimine ei ole nõrkusmärk, vaid esimene ja vajalik samm lapsele parema tuleviku suunamiseks.