Munarajate hüperstimulatsiooni sündroom (OHSS)

Munarajate hüperstimulatsiooni sündroom (OHSS) on arstiabi käigus tekkiv seisund, mille puhul viljakusravi käigus kasutatud hormonaalsed preparaadid põhjustavad munarajades liigset stimulatsiooni. See toob kaasa munarajade märgatava suurenemise ja kapillaaride (väikeste veresoonte) läbitavuse suurenemise, mis põhjustab vedeliku lekkimist kõhuõõnde ja mõnikord ka rindkere õõnde. Enamasti areneb OHSS pärast munarakkude küpsetamiseks kasutatud inimtsorioni gonadotropiini (hCG) süsti andmist, kuid võib ilmneda ka ainult folliikuleid stimuleerivate hormonide (FSH) kasutamise korral. Seisund võib kahjustada mitme organi süsteemi tööd ja nõuda tihti erilist meditsiinilist jälgimist.

OHSS põhjustajaks on viljakusravi, mille käigus manustatakse folliikuleid stimuleerivaid hormone (FSH) ja/või inimtsorioni gonadotropiini (hCG). Need hormoonid stimuleerivad munarakkude kasvu, kuid mõnel juhul võib organismi reaktsioon olla liialdatu, põhjustades suure hulga folliikuleid ja hormonaalset aktiivsust. Peamised riskitegurid, mis suurendavad OHSS tekkimise tõenäosust, on: noorem vanus (alla 35 aasta), polütsüstiliste munarajade sündroom (PCOS), suur arv folliikuleid või munarakke ultraheliuuringul, kõrged östrogeeni tasemed enne hCG manustamist, eelnev OHSS anamnees, kõhn kehaehitus ning teatud geneetilised eelsoodumused. Ka raseduse teke (eriti mitmikrasedus) viljakusravi tsükli järel võib sümptomeid oluliselt süvendada.

OHSS diagnoos põhineb peamiselt kliinilistel sümptomitel ja anamneesil, mis viitab viimasele viljakusravile. Arsti füüsiline uuring hõlmab kõhu ümbermõõdu mõõtmist, valulikkuse hindamist munarajade projektsioonis ja vedeliku olemasolu tuvastamist kõhuõõnes koputamise teel. Ultraheliuuring (transvaginaalne või kõhu kaudu) on oluline meetod munarajade suuruse, folliikulite arvu ja vaba vedeliku hinnanguks kõhuõõnes. Laboratoorseid vereanalüüse tehakse, et hinnata hematokriiti (vere üldisust), elektrolüütide (naatrium, kaalium) taset, neerufunktsiooni näitajaid (kreatiiniin) ja vere hüübimist. Raske OHSS korral võidakse teha kopsuröntgen või kõhu-CT, et hinnata vedeliku kogunemist rindkeres või tuvastada võimalikke tüsistusi nagu kopsuemboolia.

OHSS ravi sõltub otsustavalt sümptomite raskusastmest ja on suunatud sümptomite leevendamisele ning tüsistuste vältimisele. Kergetel juhtudel piisab sageli kodusest jälgimisest, puhkusest, piisavast vedeliku tarbimisest ja vajadusel mõõdukatest valuvaigisteid võttes (nt paratsetamool). Soovitatakse vältida intensiivset füüsilist tegevust ja suguelu. Mõõduka OHSS korral võib arst soovitada täiendavaid vereanalüüse ja sagedasematat ultraheliuuringut. Raske OHSS nõuab peaaegu alati hospitaliseerimist, kus jälgitakse pidevalt vererõhku, pulssi, kaalu ja kusetegevust. Intravenoosne vedelikuravi on vajalik vere üldisuse korrigeerimiseks ja elektrolüütide tasakaalu taastamiseks. Väga harvadel juhtudel, kui vedelikurõhk põhjustab hingamise raskusi või neerude töö häirumist, tehakse paraentsentees – protseduur, mille käigus eemaldatakse liigset vedelikku kõhuõõnest nõela abil. Enamikul juhtudel laheneb OHSS iseenesest 1-2 nädala jooksul, eriti kui rasedust ei tekkinud.

Kui olete läbinud viljakusravi ja tekivad järgmised märgid, on oluline kohe kontakti võtta oma viljakusarstiga või sõita haigla erakorralisse osakonda: tugevad, teravad või järsud kõhuvalud; raskused hingamisel või ahistav lühialalisus; pidev iiveldus ja oksendamine, mis takib teid piisavalt vedelikku joomast; oluliselt vähenenud kusetamine (vähem kui 4 korda päevas) või väga tumedam uriin; kiire kaalutõus (rohkem kui 1 kilogramm 24 tunni jooksul) või kõhu kiire ja märgatav paisumine; pearinglus, teadvuse hägustumine või nägemishäired. Need on 'punased lipud', mis võivad viidata raske OHSS arengule või selle tüsistustele, nagu tromboemboolia või neerupuudulikkus, mis vajavad kiiret meditsiinilist sekkumist.