Lihastekrambid

Lihastekrambid ehk muskelspasmid on tahtmatud ja järsud lihaste kokkutõmbumised, mis on tihti seotud lihasekiudude ülepingutusega või elektroliidide tasakaalutusega kehas. Need krambid võivad puudutada üksikut lihast või lihaserühma, põhjustades lühiajalist, kuid intensiivset valu ja lihase jäikust. Enamasti tekkivad nad säärelihastes, reielihastes või käelihastes. Kuigi enamik krampe on kahjutud, võivad korduvad ja tugevad krambid viidata aluspõhisele terviseprobleemile, mis nõuab arsti konsultatsiooni.

Lihastekrampide otsest põhjust ei ole alati võimalik tuvastada, kuid on mitmeid tuntud põhjuseid ja riskitegureid:

• Dehüdratatsioon ja elektroliidide tasakaalutus: Puiduse, magneesiumi, kaaliumi või naatriumi puudus, eriti pärast intensiivset higistamist, oksendamist või kõhulahtisust.
• Lihaste ülekoormus või väsimus: Pikajalised või eriti intensiivsed füüsilised koormused, uus tüüpi treening või ebaõige asend pikaajalisel istumisel või seismisel.
• Mõned ravimid: Diureetikud, astmaravimid, statiinid või mõned psühhiaatrilised ravimid võivad krampe soodustada.
• Aluseks olevad tervisehäired: Neuropatiad (näiteks diabeetiline neuropatia), kilpnäärme talitlushäired, maksa- või neeruhaigused, perifeersed arteriaalsed haigused.
• Muud tegurid: Rasedus (eriti kolmandas trimestris), vanus (vananedes suureneb risk), alkoholi tarvitamine, kehavähese aktiivsus või pikemaajaline liikumatus.

Enamasti piisab arsti ja patsiendi vestlusest (anamnees) ning füüsilisest uuringust. Arst hindab sümptomite iseloomu, esinemissagedust ja seoseid tegevusega. Kui kahtlustatakse aluseks olevat haigust, võidakse määrata täiendavaid uuringuid:

• Vereanalüüs: Et kontrollida elektroliitide (naatrium, kaalium, magneesium, kaltsium), kilpnäärmehormoonide ja vereglükoosi taset.
• Elektromüograafia (EMG): Mõõdab lihaste elektrilist aktiivsust ja närvijuhtivust, et välistada neuroloogilisi häireid.
• Muud uuringud: Vajadusel võidakse soovitada ultraheliuuringut verevarustuse hindamiseks või põhjalikumat neuroloogilist konsultatsiooni.

Ravi on suunatud nii krambi leevendamisele kui ka selle ärahoidmisele.

• Kiire leevendamine krambi ajal: Kannatava lihase aeglane ja õrne venitamine, massaaž, soe või külm kompress. Jooksmine või kõndimine võib aidata säärekrambi korral.
• Medikamentoosne ravi: Valuvaigistid võivad leevendada järgnevat valu. Korduvate ja tugevate krampide korral võib arst määrata lihaseid lõdvendavaid ravimeid (näiteks baklofeen) või elektroliidide täiendeid (magneesium, kaalium).
• Elustiili muutused: Regulaarne, kuid mõõdukas lihaste venitamine (eriti enne ja pärast treeningut ning enne magamaminekut). Pii-sul hoidmine, eriti päeva jooksul. Tasakaalustatud toitumine, mis sisaldab piisavalt elektroliite (banaanid, pähklid, rohelised leheköögiviljad).
• Aluseks oleva haiguse ravi: Kui krambid on teise haiguse sümptom, on oluline ravida just seda põhihaigust.

Juhul, kui lihastekrambid on sagedased, väga valulikud, kestavad eriti kaua või segavad igapäevast elu, on soovitatav konsulteerida perearstiga. Kohest arstlikku nõu on vaja, kui krampe saatuvad järgmised hoiatusmärgid:

• Väga tugev valu koos lihase punetuse, paistetuse või muutunud nahavärvusega.
• Lihaste nõrkus, mis püsib pärast krambi lõppu.
• Krambid, mis ei seostu ilmselge põhjusega (nagu füüsiline koormus).
• Krambid, mis on seotud kehaosade tuimuse või surina tunnetega.
• Kahtlus, et krambid võivad olla seotud uue ravimi võtmisega.