Lichen sclerosus vulvos
Kirjeldus
Lichen sclerosus vulvos on krooniline nahahaigus, mis peamiselt mõjutab naiste välissuguelundeid. See põhjustab nahas iseloomulikke valgeid kahjustusi, mis võivad kaasneda sügeluse, valu ja põletikuga. Õigeaegne diagnostika ja järjekindel ravi on olulised sümptomite leevendamiseks ja võimalike pikemaajaliste muutuste vältimiseks.
Lichen sclerosus vulvos (LSV) on krooniline põletikuline nahahaigus, mis tekitab naha paksenemist, kahjustumist ja atroofiat (õhenemist) vulva piirkonnas. Haigus on autoimmuunse iseloomuga, mis tähendab, et organismi immuunsüsteem ründab ekslikult omaenda nahakoe rakke. See toob kaasa sidekoe fibroosi (kõvenemist) ja naha elastsuse kaotuse. Kuigi see võib esineda igas eas, diagnoositakse seda sagedamini naistel menopausi järel või enne seda. Haigus võib mõjutada ka teisi keha piirkondi, kuid vulva on üks levinumaid asukohti. Pikaajalisel ja ravimata jätmisel võib see põhjustada anatoomilisi muutusi, näiteks häbememokkude kokkukasvamist või kliitorise kinni kasvamist, ning suurendada kerget tõenäosust teatud tüüpi nahavähile vulva piirkonnas.
- Intensiivne sügelus vulva piirkonnas, mis võib öösel hullemaks minna.
- Naha värvuse muutus - iseloomulikud valged, poritsejad või lihasjashallid laigud.
- Kergesti ärrituv ja valus nahk, eriti puudutamisel.
- Naha kuivus ja pingetunne.
- Väikesed punased täpid või moodustised, mis võivad avaneeruda ja tekitada kerget verejooksu.
- Naha õhenemine (atroofia), mis muutub paberitaoliseks ja kergesti kahjustuvaks.
- Naha pragunemised (lõhed), eriti häbememokkude vahel või pärakunna ümbruses.
- Valu igapäevaste tegevuste ajal, nagu istumine, kõndimine või uriinieritus.
- Valulikkus suguühtes (dispareunia).
- Anatoomilised muutused: häbememokkude või kliitorise kokkukasvamine, välimuse kahjustumine.
- Püsiv põletik ja tundlikkus.
Lichen sclerosus vulvose täpset põhjust ei tunta, kuid arvatakse, et selle aluseks on autoimmuunne reaktsioon koos geneetilise kalduvuse ja hormonaalsete tegurite kombinatsioonil. Haigusega on seostatud ka teisi autoimmunnseid haigusi, nagu kilpnäärme haigused (Hashimoto türeoidiit), alopesia areata või vitiliigo. Riskitegurite hulka kuuluvad: Naissugu (haigus esineb naistel oluliselt sagedamini kui meestel), Menopaus ja sellega kaasnevad madalad östrogeenitasemed, Mõned geneetilised tegurid (perekonnalugu), Varasemad kroonilised nahaärritused või vigastused vulva piirkonnas (nn Koebneri fenomen). Haigust ei peeta suguteeliseks ega nakkuslikuks.
Diagnoos põhineb peamiselt visuaalsel nahauuringul, mida teeb kogenud günekoloog või dermatoloog. Arst hindab nahavärvi, struktuuri ja kahjustuste levikut. Kuldstandardiks diagnoosi kinnitamiseks on nahabiopsia, kus vulvalt võetakse väike koeproov, mida analüüsitakse patoloogi laboris. See välistab ka teised haigused ja võimaliku prekantseroosse seisundi. Lisaks võidakse soovitada vereteste autoimmunnsete haiguste, näiteks kilpnäärme talitluse, väljaselgitamiseks. Oluline on eristada Lichen sclerosust teistest sarnaseid sümptomeid põhjustavatest seisunditest, nagu seeninfektsioonid, psoriaas või teised põletikulised nahahaigused.
Ravi eesmärk on sümptomite kontroll, põletiku mahasurumine ja nahakahjustuste edasise arengu peatamine. Peamiseks ravi meetodiks on tugevad või kesktugevad kortikosteroidide kreemid või salvid (nt klobetasoolpropionaat), mida rakendatakse korrapäraselt määratud kürina ja seejärel hooldusdoosina. See aitab oluliselt leevendada sügelust ja põletikku ning taastada naha terviklikkust. Kui kortikosteroidid ei ole piisavad, võidakse kasutada kalkineuriini inhibiitoreid (takrolimuus või pimekrolimuus). Oluline on hoolikas igapäevane hügieen: puhastada vulva piirkonda lihtsa veega või erilise mittemeditsiinilise puhastusvahendiga, kuivatada puutudes (mitte hõõrudes), kanda looduslikest kiududest valmistatud lõuendeid ja vältida tungivaid geene või desodorante. Püsivate anatoomiliste muutuste (nagu kokkukasvanud häbememokad) korral võidakse kaaluda kirurgilist korrigeerimist. Östrogeeni salvid võivad mõnedel patsientidel aidata taastada naha ülesehitust. Ravi on tavaliselt pikaajaline ja nõuab regulaarset arsti jälgimist.
Oluline on konsulteerida günekoloogi või dermatoloogiga kohe, kui vulva piirkonnas ilmnevad järgmised märgid: Püsiv või hootine sügelus, mis ei leene tavapäraste vahenditega. Valged, paksenevad või muutuvad nahalaigud. Valu, põletus või ebamugavustunne, mis segab igapäevast elu või seksuaalsuhteid. Nahapragud, veritsemine või haavandid. Igasugused anatoomilised muutused vulva välimuses (kokkukasvamine, ahenemine). Äge valu või märkimisväärne põletik. Ärge viivitke – varane diagnostika ja ravi algatus on võtmetähtsusega haiguse kontrolli all hoidmiseks ja elukvaliteedi parandamiseks. Pärast diagnoosi kehtestamist on vajalikud regulaarsed (tavaliselt 6-12 kuu tagant) kontrollvisiidid haiguse käigu hindamiseks ja ravi kohandamiseks.
Otsi haigust
Seotud sümptomeid ei ole.