Lisa kliinik

Lagophthalmos

Kirjeldus

Lagophthalmos on silmalaugu täieliku sulgemise häire, kus silm jääb osaliselt või täielikult lahti hoolimata sulgemiskatsest. See seisund võib olla märkimisväärselt tüütu ning põhjustada kuivust, ärritust ja tõsiseid nägemiskahjustusi, kui seda õigeaegselt ei ravi. Selle mõistmine on oluline nii patsiendi mugavuse kui ka nägemistervise säilitamise seisukohast.

Lagophthalmos on silmalaugu funktsionaalne häire, mis takistab täielikku silmalaugude sulgemist. Tavaliselt sulguvad silmalaugud tihedalt, kaitstes silma kuivumise ja vigastuste eest ning võimaldades uni. Lagophthalmose korral lihas, mis sulgeb silmi (orbicularis oculi lihas), on nõrk või paralüüsitud, või esineb mehaaniline takistus (nt arstioperatsiooni tagajärg või struktuurne anomaalia), mis ei võimalda laugude täielikku kokkupuutumist. See toob kaasa paljastatud silmakööni (kornea), mis muutub haavatavaks kuivumisele, infektsioonidele ja vigastustele. Kroonilisel kuivumisel võib tekkida valu, särtsakus, põletik ja lõplikult kornea kahjustus (nt haavand), mis ohustab nägemist.

Peamised ja varased tunnused
  • Silmade kuivus ja liigne pisarate eritumine (refleksne pisarate tootmine kuivuse vastu).
  • Pidev või hõõrduv tunne silmas, nagu oleks liiva sees.
  • Valguse tundlikkus (fotofoobia).
  • Silmade punetus ja ärritus.
  • Uinumise raskused, kuna silm jääb öösel lahti (nocturnal lagophthalmos).
Hilised ja raskemad sümptomid
  • Nägemise hägustumine, mis võib olla ebastabiilne (parem hommikul, halveneb päeva jooksul).
  • Pidev valu või valutunne silmas.
  • Kornea udumine või haavandid, mis võivad näidata struktuurset kahjustust.
  • Silmakööni põletik (keratiit).
  • Krooniline konjunktiviit (sidekesta põletik).

Lagophthalmos ei ole iseseisev haigus, vaid sümptom aluseks olevast probleemist.

Peamised põhjused:

  • Närvikahjustus: Seitsepaelase närvi (nervus facialis) paralüüs on kõige tavalisem põhjus. See võib olla põhjustatud Belli paralüüsist, insuldist, ajukasvajast, trauma või kirurgia (nt kuulmelüli operatsioon) tagajärjel.
  • Mehaaniline takistus: Eelneva silmalaugukirurgia (nt blefaroplastika) tulemusena liigse naha eemaldamine, silmalaugu kahjustused, põletused või sidekudedega seotud haigused (nt Gravesi haigus, mis põhjustab silmade etiajatumist).
  • Lihase nõrkus või atroofia: Neuromuskulaarsed haigused (nt müastenia gravis), vananemine või pikaajaline steroidide kasutamine, mis põhjustab nahalihaste nõrgenemist.

Riski suurendavad tegurid:

  • Eelnev näo- või silmalaugukirurgia.
  • Diabeet, mis suurendab neuropaatia riski.
  • Autoimmuunhaigused.
  • Trauma või infektsioonid näopiirkonnas.

Diagnoos põhineb hoolikal kliinilisel uuringul ja anamneesil.

1. Anamnees ja füüsiline uuring: Arst küsib sümptomite kohta ja vaatleb silmalaugude sulgemist paljudele, sulgemiskatse ajal ning magamise ajal (vajadusel).

2. Spetsiifilised silma uuringud:

  • Fluorestseiinproov: Silma tilgutades erilist värvainet, mis fluoreseerib sinise valguse all, saab arst tuvastada kornea kuivumise alasid, kriimustusi või haavandeid.
  • Lagophthalmose mõõtmine: Mõõdetakse vahet silmalaugude vahel, kui patsient püüab silmad tihedalt kinni sulgeda.
  • Schirmeri test: Mõõdab pisarate tootmist, et hinnata kuiva silma sindroomi seost.
  • Silmalaugude funktsiooni hindamine: Arst hindab orbicularis oculi lihase tugevust ja liikumist.

3. Põhjpõhjuse väljaselgitamine: Võib olla vajalik neuroloogiline konsultatsioon, kujutluuring (nt MRI) või veretööd, et selgitada välja närvikahjustuse või süsteemse haiguse põhjused.

Ravi eesmärk on kaitsta silma, leevendada sümptomeid ja võimalusel parandada silmalaugude sulgemisfunktsiooni. Ravi valik sõltub raskusastmest ja põhjuspõhjusest.

1. Mittekirurgilised meetodid:

  • Silmatilkud ja maandid: Kasutatakse pisaraasenduslikke tilku või geene (nt hüaluroonhappe põhised), eriti öösel, et hoida silma niiskena.
  • Silmakaitse: Öised niisutavad maskid või läbipaistvad kaitseplastrid (okklusiivsed sidekatted), mis aitavad säilitada niiskust.
  • Silmapatareid: Spetsiaalsed raskused, mida asetatakse ülemisele silmalaugule, et aidata seda paremini sulgeda.
  • Füüsioteraapia ja elektriline stimulatsioon: Mõnel juhul võib aidata taastada närvifunktsiooni või lihastooni.

2. Kirurgilised meetodid:

  • Kuldsed või plaatinast kaalud (silmalaugukaal): Väike raskus sisestatakse ülemisse silmalaugu, et gravitatsioon aitaks seda sulgeda. See on üks levinumaid ja efektiivsemaid meetodeid paralüüsi korral.
  • Lateraalne tarsorhaafia: Silmalaugu välimine nurk õmmeldakse veidi kokku, et kitsendada silmapiilu ja parandada sulgemist.
  • Silma ümber lihaste ümbersuunamine (temporaalsetendoni siirdamine): Raske paralüüsi korral võib kasutada lihaseid, et taastada sulgemisfunktsioon.
  • Kornea kaitsmise protseduurid: Korduvate haavandite korral võib olla vajalik kornea siirdamine.

Ravi on sageli pikaajaline ja nõuab silmaarsti ja vajadusel neuroloogi tihedat koostööd.

Kui märkate mõnda järgmistest märkidest, peaksite konsulteerima silmaarsti (oftalmoloogi) või perearstiga kohe:

  • Äge nägemise muutus või äkiline hägustumine.
  • Tugev valu silmas, punetus või valguse tundlikkus.
  • Tunne, et silm ei sulgu täielikult, eriti pärast traumat, kirurgiat või kui teil on näonärvi halvatus (nt ripsmete liikumatus, suunurk langeb).
  • Silma kuivuse sümptomid, mis ei leevene tavapäraste pisaratilkudega.
  • Märgatus, et teie silmad jäävad öösel lahti või et ärkate silmade kuivuse või valuga.

Eriti oluline on kiire konsultatsioon, kui teil on diagnostiseeritud näonärvi halvatus (nt Belli paralüüs), kuna Lagophthalmose ennetamine on sel juhul peamine nägemise kaitse eesmärk. Ärge oodake, kuni tekivad kornea haavandid – varane sekkumine võib ennetada püsivat kahju.

Otsi haigust

Seotud sümptomeid ei ole.