Kusepidamine

Kusepidamine, tuntud ka kui retentsioon (Retentio urinae), on kuseerituse häire, mille puhul kusepõis ei suuda tühjeneda või tühjeneb ainult osaliselt, hoolimata sellest, et see on täis. See võib olla äge (äkkine ja valulik) või krooniline (pikaajaline, võib olla vähem valulik). Protsess algab tavaliselt takistusega kusejuhas või närvikahjustusega, mis mõjutab põise kokkutõmbeid. Kui kust ei eritu, venib kusepõis ja võib tekkida infektsioon või kahjustada neerusid. See võib mõjutada nii mehi kui naisi, kuid on levinum meesterahvastel eelkõige eesnäärme suurenemise tõttu.

Kusepidamist põhjustavad peamiselt kaks põhimehhanismi: mehaaniline takistus või neurogeenne põhjus (närvikahjustus). Levinumad põhjused on:

• Mehaaniline takistus: Eesnäärme hüperplaasia (suurenemine) või vähk meestel; põie- või emakakaela kasvaja naistel; kusepõie kivid; kusejuhapõletik või ahenemine; pärast operatsiooni või rasedus.
• Neurogeensed põhjused: Diabeetiline neuropatia; seljaaju vigastus; Multiple skleroos (MS); Parkinsoni tõbi; insult; raskemedaliste operatsioonide (nt. kõhuõõne) kõrvalnähtud.
• Muud tegurid: Mõned ravimid (nt. antihistamiinid, depressioonivastased, dekonjestandid); alkoholi liigtarbimine; pikaajaline liikumatus; väga vähese vedeliku tarbimine või vastupidi – liigne.

Arsti juurde pöördumisel tehakse järgmised uuringud:

1. Anamnees ja füüsiline uuring: Arst küsib sümptomite kohta ning teeb kõhu ja vahel per rectum uuringu (eesnäärme hindamiseks).

2. Kuseanalüüs: Infektsiooni või vereliblede kontrollimiseks.

3. Vereproov: Eriti kreatiniini taseme määramine neerude funktsiooni hindamiseks.

4. Järelejäänud kuse määramine (postvoid residual volume, PVR): Ultraheliuuringuga mõõdetakse kusetamise järel põies allesjäänud kuse kogust. See on oluline diagnostiline meetod.

5. Urodünaamilised uuringud: Kusepõie funktsiooni ja rõhu hindamine.

6. Pildiuuringud: Ultraheli, arvutomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRT), et visualiseerida takistusi või anomaaliaid kuseelundkonnas.

Ravi sõltub põhjusest, raskusastmest ja kas see on äge või krooniline.

• Äge kusepidamine (kiirabi): Kõige olulisem on põie kiire tühjendamine kusejuhakaateteri abil. See leevendab kohe valu ja vältib põie kahjustust. Mõnikord jäetakse kaater paika mõneks päevaks.
• Krooniline kusepidamine: Ravi suunatakse aluseks oleva haiguse korrigeerimisele. Kasutatakse ravimeid, mis lõdvestavad eesnäärme või põie kaela (nt. alfa-blokaatorid) või vähendavad eesnäärme mahtu (5-alfa reduktaasi inhibiitorid). Naistel võib aidata hormonaalne ravi.
• Kirurgiline ravi: Kui takistus on mehaaniline (nt. suur eesnäärme hüperplaasia, kasvajad), võib olla vaja operatsiooni (nt. transuretraalne eesnäärme resektsioon – TURP).
• Eluviisi muutused: Regulaarne füüsiline tegevus, dieet, piirata kofeiini ja alkoholi, õigeaegne kusetamine, kusepõie treening.

Järgmised olukorrad on erakorralised ja nõuavad kohest meditsiinilist abi:

• Täielik võimetus kusetada mitu tundi, hoolimata tungivast soovist.
• Tugev valu alaõõnes, seljas või küljel, mis võib viidata põie venitusele või neerukivile.
• Koos sümptomitega nagu palavik, külmavärinad, iiveldus või oksendamine, mis viitavad infektsioonile (nt. püelonefriit).
• Verine kusemine (hematuuria).

Kui teil on kroonilised, aeglaselt arenevad sümptomid nagu nõrk kusejooks, sagedased kusetamised öösiti või tunne, et põis ei tühjene, siis on oluline plaanipäraselt perearsti või uroloogi poole pöörduda, et põhjus selgitada ja tüsistusi ennetada.