Käitumishäired

Käitumishäired (inglise keeles Behavioural Disorders) on psühhiaatriliste diagnooside rühm, mis iseloomustub vastuoluliste, agressiivsete või sotsiaalselt kahjulike käitumismustrite kordumist. Need häired kahjustavad oluliselt indiviidi võimet õppida, töötada ja luuda normaalseid suhteid teistega. Sageli põhjustavad need raskusi koolis ja peres. Häired võivad väljenduda impulsiivsuse, tähelepanu puuduse, reeglite rikkumise või teiste inimeste õiguste mittearvestamise näol. Oluline on mõista, et tegu on meditsiinilise probleemiga, mille põhjused võivad olla mitmekesised – bioloogilised, psühholoogilised ja keskkonnalised.

Käitumishäirete tekkimisele aitavad kaasa geneetilised, biokeemilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid. Geneetiline eelsoodumus mängib olulist rolli. Ajukeemiliste tasakaalutus, näiteks dopamiini ja serotoniini talitluse muutused, võivad mõjutada impulsiivsust ja emotsioonide reguleerimist. Keskkonnateguritest on olulised varajased traumaatilised kogemused (vägivald, hooletussejätmine), ebasoodne perekondlik keskkond (konfliktid, ebajärjekindel kasvatusstiil), vaesus ja halb sotsiaalne taust. Teiste vaimsete häirete (nt tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire, ärevus) olemasolu suurendab samuti riski. Sageli on tegemist mitme teguri koosmõjuga.

Käitumishäirete diagnoosimine on põhjalik protsess, mida teeb kogenud laste- ja noortepsühhiaater või psühholoog. Diagnoos põhineb täpsel kliinilisel hinnangul, mis hõlmab: Põhjalikku intervjuud lapsega ja vanematega (või hooldajatega) sümptomite kestuse, sageduse ja tõsiduse kohta. Käitumise hindamise küsimustike ja skaalade kasutamist (nt Connersi skaala). Teabe kogumist koolilt (õpetajatelt) lapse käitumise kohta erinevates keskkondades. Meditsiiniliste tingimuste (nt kilpnäärme probleemid, unepuudus) välistamist füüsilise läbivaatuse ja vajadusel veretüüpide abil. Teiste vaimsete häirete (moodushäired, ärevushäired) eristamist. Diagnoos seatakse rahvusvaheliste klassifikatsioonide (ICD-10 või DSM-5) kriteeriumide alusel.

Käitumishäirete ravi on individuaalne ja kõige tõhusam on mitmetasandiline lähenemine, mis kombineerib erinevaid meetodeid. Peamised ravi suunad on: Käitumisteraapia – õpetab lapsele positiivseid käitumisviise, enesekontrolli oskusi ja probleemide lahendamise strateegiaid. Vanemate koolitus ja pereteraapia – aitab perel luua järjekindlaid reegleid, parandada suhtlemist ja õigesti reageerida keerulisele käitumisele. Koolis toetavad meetmed – individuaalne õppekava koostamine, käitumiskava, tugispetsialisti abi. Farmakoterapia – ravimeid (nt stimulante ADHD korral, atüüpilisi antipsühhootikume agressiivse käitumise korral) võib kasutada teiste meetodite kõrval sümptomite kontrollimiseks, kuid need pole esmavalik. Sotsiaalsed oskused treening – aitab arendada suhtlemisoskusi ja empaatiat.

Oluline on otsida professionaalset abi, kui lapse käitumine põhjustab püsivaid probleeme ja ei muutu tavaliste kasvatusmeetmetega. Pöörduge lastearsti, psühholoogi või psühhiaatri poole järgmistel juhtudel: Käitumine on ohtlik lapse enda või teiste jaoks (füüsiline agressioon, enesevigastamine). Käitumine takistab oluliselt õppimist koolis või suhtlemist teiste lastega. Häirivad käitumismustrid (nt pidev vastuolu, vihahoogud) kestavad üle 6 kuu ja esinevad nii koolis kui kodus. Laps osutub süütegudele (vargus, vandalism) või kasutab narkootikume/alkoholi. Teil on mure lapse emotsionaalse seisundi (sügav kurbus, sotsiaalne tagasitõmbumus, ärevus) pärast, mis kaasneb käitumisprobleemidega. Mida varem alustatakse hindamist ja sekkumist, seda paremad on tulemused pikaajaliselt.