Lisa kliinik

Hüperakuusia

Kirjeldus

Hüperakuusia on kuulmishäire, mille korral tavapäraselt valjud või isegi keskmise tugevusega helid tunduvad inimesele liiga valjud, ebamugavad või isegi valulikud. See seisund ei ole lihtsalt tundlikkus müra suhtes, vaid patoloogiline kuulmisteravuse suurenemine, mis võib oluliselt kahjustada päevast elukvaliteeti ja põhjustada sotsiaalset eraldatust.

Hüperakuusia on kuulmise häire, mida iseloomustab liigne tundlikkus tavapäraste keskkonnahelide suhtes. Seisund ei tulene kuulmise teravuse suurenemisest, vaid keskuse närvisüsteemi töö häirest, kus kuulmiskeskused ajus töötlevad heliinformatsiooni ebanormaalselt. See tähendab, et helilained, mis enamikule inimestest tunduvad normaalsed või vaid pisut tüütud, võivad hüperakuusiaga inimesele tekitada füüsilist ebamugavust, ärevust või isegi teravat valu. Häire võib puudutada ühte või mõlemat kõrva ning see on sageli seotud teiste terviseprobleemidega, nagu tinutus (tinnitus), migreen või autistlik spekter.

Peamised kuulmised talitlushäired
  • Tavalised helid (nt nõudepesumasina, vestluse, laste mängu, auto liikluse müra) tunduvad valjud, teravad, läbistavad või moonutatud.
  • Helide põhjustatud füüsiline ebamugavus või valu kõrvades või peas.
  • Väsimus, peavalu ja stress pärast viibimist helirohkes keskkonnas.
  • Sotsiaalne eraldumine ja hirm avalike kohtade ees, mis võib viia isolatsioonini.
Kaasuvad reaktsioonid ja käitumine
  • Kõrvade kattmine kätega või kõrvatropide kandmine ebatavalistes olukordades (nt koduses vaikuses).
  • Planeerimine oma päeva ümber võimalike müraallikate vältimiseks.
  • Ärevus või paanikahoog enne või triiksumas keskkonnas viibides.
  • Raskused keskendumisega, kui taustal on kuuldetavad helid.

Hüperakuusia täpset põhjust ei ole alati võimalik tuvastada (idioopaatiline hüperakuusia). Tihti on tegemist mitme teguri kombinatsiooniga, mis kahjustab kesknärvisüsteemi kuulmisteid või kuulmiskeskusi. Levinumad põhjused ja riskitegurid hõlmavad:

  • Kõrva- või peatraumad: Näiteks kuulmiskahjustus äkilise väga valju heli (akustiline trauma) või peapõrutuse tagajärjel.
  • Neuroloogilised seisundid: Migreen, Belli paralyys, ajukasvajad või autoimmunhaigused (nt Lyme'i tõbi).
  • Teatud haigused: Menière'i tõbi, tininnitus (tinnitus), autistliku spektri häired või post-traumaatiline stressihäire (PTSH).
  • Mõned ravimid: Mõned antibiootikumid või vähiravimid, mis on kõrva jaoks mürgised (ototoksilised).
  • Vanus: Kuigi võib esineda igas vanuses, on sagedasem teatud neuroloogiliste seisunditega patsientidel.

Hüperakuusia diagnoosimine algab põhjaliku anamneesi ja arvestusega. Arst kuulab lahti patsiendi kirjeldusi helide talumatusest. Seejärel tehakse üksikasjalik kuulmise uuring, et välistada muud kuulmishäired. Diagnostika võib hõlmata:

  • Audiomeetria: Standardne kuulmiskontroll, mis määrab kuulmiskünnise erinevatel sagedustel.
  • Louddiskomforti künnise (LDL) test: See on hüperakuusia jaoks võtmetähtsusega test. Sellega määratakse helitugevuse tase, mis muutub patsiendile ebamugavaks või valulikuks. Hüperakuusia puhul on see tase tavaliselt oluliselt madalam kui tervetel inimestel.
  • Tümpanomeetria: Kõrva trummi liikuvuse hindamine, et välistada keskkõrva probleeme.
  • Piltdiagnostika: Kui kahtlustatakse neuroloogilist põhjust (nt ajukasvajat), võib soovitada pea magnetresonantstomograafiat (MRI) või kompuutertomograafiat (CT).

Diagnoos põhineb kliinilistel sümptomitel ja LDL testi tulemustel.

Hüperakuusia ravi on suunatud sümptomite leevendamisele ja kohanemise parendamisele, kuna täielikku parandamist sageli ei ole. Raviplaan kohandatakse iga patsiendi vajaduste järgi ja see võib sisaldada mitmeid lähenemisviise:

  • Heliteraapia (Habituatsiooniteraapia): See on kuldnurgakivi ravis. Patsient kuulab spetsiaalsete seadmete abil pikka aega väga vaikseid, mitte-ärevust tekitavaid helisid (nt valge müra), et ajus kuulmiskeskuste ülitundlikkust vähendada.
  • Kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT): Aitab hallata hüperakuusiaga kaasnevat ärevust, hirmu ja negatiivseid mõtte mustreid, muutes suhtumist helidesse.
  • Mürasummutavad kuuldeaparaadid: Erilised seadmed, mis genereerivad pidevalt vaikset valget müra või siinustooni. See summutab väliseid teravaid helisid ja aitab kuulmiskeskustel harjuda.
  • Elustiili kohandused: Müra kaitsvate abivahendite (nt kõrvatropid, kõrvaklapid) kasutamine ettearvamatutes olukordades.
  • Ravimid: Puhtalt sümptomaatiliseks raviks võib mõnel juhul kasutada ärevuse vähendamiseks antidepresante või neuroleptikume, kuid need ei mõjuta häire aluspõhjust.
  • Operatiivne ravi: Väga harva, kui häire on põhjustatud konkreetsest mehaanilisest probleemist (nt ülitundliku stapeedi refleksi korral).

Kui märkad, et tavapärased helid hakkavad põhjustama püsivat ebamugavust, valu või hirmu, on oluline otsida spetsialisti abi. Eraldi konsulteerimine on eriti kiireloomuline järgmistel juhtudel:

  • Äkiline algus: Kui helide talumatus tekib järsult, eriti peatrauma või kõrvapõletiku järel.
  • Rasked sümptomid: Helid põhjustavad teravat valu, püsivat peavalu, pearinglust või iiveldust.
  • Igapäevaelu häirimine: Häire takistab normaalset magamist, töötamist, sotsiaalset suhtlemist või sunnib sind pidevalt vältima ühiskondlikke kohti.
  • Kaasuv tininnitus või kuulmise langus: Kui helitalumatusele lisandub pidev kõrvakölin või kuulmise halvenemine.

Esimese kontaktisikuna võib pöörduda perearsti võia otse otolarüngoloogi (kõrva-nina-kurguarsti) või audioloogi poole, kes spetsialiseeruvad kuulmishäiretele.

Otsi haigust

Seotud sümptomeid ei ole.