Hüpertrikoos
Kirjeldus
Hüpertrikoos on haruldane seisund, mida iseloomustab ebanormaalselt tihe või pikk kehakarvade kasv mis tahes kehaosadel, sealhulgas piirkondades, kus karvad tavaliselt puuduvad või on väga peened. See ei ole eluohtlik, kuid võib põhjustada olulist psühhosotsiaalset stressi ja mõjutada isiku enesehinnangut ning elukvaliteeti. Hüpertrikoosi võib esineda juba sünnijärgselt või areneda hiljem elus.
Hüpertrikoos (ladina keeles hypertrichosis) on meditsiiniline seisund, mille puhul toimub liigne karvakasv. See erineb hirsutismist, mis tähendab naistel tüüpiliselt meessoo iseloomulikes kohtades (näiteks habe, rindkere) liigse karvkatte teket androgeenide (meessuguhormoonide) mõjul. Hüpertrikoos võib mõjutada nii mehi kui naisi ja mis tahes vanuses inimesi ning see ei ole tingitud suguhormoonide tasakaalust. See võib olla üldine (üle kogu keha) või lokaalne (piirduda kindla piirkonnaga). Peamisteks karvatüüpideks on velluskarvad (peened, värvitudeta toakarvad) ja terminäälsed karvad (jämedad, pikad, pigmendiga karvad). Seisund võib olla kaasasündinud (pärilik või uus geneetiline mutatsioon) või omandatud (tekkinud hiljem elus mingite ravimite, haiguste või muude tegurite tõttu).
- Ebanormaalselt tihe või pikk karvade kasv näo, kõrvade, õlgade või selja piirkonnas.
- Karvade kasv kehaosadel, kus need tavaliselt puuduvad (näiteks otsmik, ninajuure piirkond).
- Sünnijärgne hüpertrikoos võib avalduda selgelt nähtava karvkattena lapsepõlves (nn "hundi- või ahvinimi" fenomen).
- Lokaalne hüpertrikoos võib esineda sünnimärgi või mõne muu nahamuutuse ümber.
- Universaalne kaasasündinud hüpertrikoos: kogu keha (välja arvatud peopesad ja tallad) on kaetud pikkade karvadega.
- Acquired hypertrichosis lanuginosa: kiirelt arenev kasv väga peenest velluskarvast üle kogu keha, mis võib olla mõne vähivormi varajane märk.
- Lokaalne hüpertrikoos: karvade kasv ainult kindlal piirkonnal, näiteks ühel õlal või selja alaos.
Hüpertrikoosi põhjused jagunevad peamiselt kaheks: kaasasündinud ja omandatud. Kaasasündinud hüpertrikoos on sageli tingitud geneetilistest mutatsioonidest, mis võivad olla pärilikud (autosomaalselt domineerivad või retsessiivsed) või tekkinud spontaanselt. Mõned sündroomid (nagu Cornelia de Lange sündroom või porfüüria) võivad kaasneda hüpertrikoosiga. Omandatud hüpertrikoosi võivad põhjustada: ravimid (nt minoxidil, fenütoiin, tsüklosporiin, mõned kortikosteroidid), endokriinhäired (nt hüpotüreoos), toitumushäired (nt söömishäired), pahaloomulised haigused (eriti sisemiste organite vähid), ja krooniline naha hõõrumine või pidev trauma (nt pärast gipsi eemaldamist).
Hüpertrikoosi diagnostika algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga. Arst hindab karvade tihedust, paksust, pikkust, värvi ja jaotust kehal, samuti patsiendi vanust ja sümptomite algusaega. Oluline on eristada hüpertrikoos hirsutismist. Võib olla vajalikud hormoonitasude kontrollimiseks vereanalüüsid (sh testosteroon, TSH). Kui kahtlustatakse omandatud põhjust, võidakse tellida lisauuringud (nt maksafunktsiooni testid, pildiuuringud) haiguste välistamiseks. Perearst suunab patsenti tavaliselt dermatoloogi või endokrinoloogi juurde täpsemaks hindamiseks. Geneetiline nõustamine võib olla kasulik kaasasündinud vormide puhul.
Hüpertrikoosi põhjust ei ole võimalik alati ravida, kuid on mitmeid meetodeid karvade eemaldamiseks või vähendamiseks. Valik sõltub hüpertrikoosi tüübist, ulatusest ja patsiendi soovidest. Mehaanilised meetodid: deplilatsioon (ajutine eemaldamine, nt habemenuga, depilatoorkreemid), epilatsioon (juurest eemaldamine, nt käärid, närimine). Püsivamad meetodid: elektrolüüs (igal juurel individuaalselt elektrivooluga hävitamine), laserepilatsioon (valgusenergia karvakotkeste pigmenti sihtimine). Laserravi on eriti efektiivne tumedate karvade puhul heledal nahal. Medikamentoosne ravi: retsidiivsete juhtumite puhul võidakse määrata vahendeid, mis aeglustavad karvade kasvu (nt eflornitiinkreem). Oluline on kõrvaldada omandatud hüpertrikoosi põhjustavad tegurid (nt vahetada ravimit). Psühholoogiline tugi võib olla väga oluline, eriti laste ja noorukite puhul, kes võivad kogeda kiusamist ja sotsiaalset tagasilükkamist.
Arsti konsultatsioon on soovitatav, kui: täheldate oma lapsel või endal järsku või kiirelt progresseeruvat ebatavalist karvade kasvu; karvade kasv põhjustab olulist psühholoogilist stressi, häbi või sotsiaalset isoleerumist; karvade kasvuga kaasnevad muud sümptomid (nagu näiteks kaalulangus, väsimus, naha muutused); kahtlustate, et karvade kasv võib olla seotud mõne konkreetse ravimiga, mida te kasutate. Äärmisel juhul, kui hüpertrikoos on kaasasündinud ja peres esineb, võib enne rasedust olla otstarbekas pöörduda geneetilise nõustamise poole.
Otsi haigust
Seotud sümptomeid ei ole.