Lisa kliinik

Hipohondria

Kirjeldus

Hipohondria ehk haiguste kartus on rahutust tekitav psüühiline häire, mille puhul inimene on pidevalt ja ülemääraselt mures oma tervise pärast. See ei ole lihtsalt „ettekujutlus“, vaid reaalne seisund, mis mõjutab oluliselt päevast elukvaliteeti ja võib põhjustada suurt kannatust. Tähtis on mõista, et need hirmud on inimese jaoks väga reaalsed, kuigi arstlik uuring ei tuvasta füüsilist haigust.

Hipohondria on ärevushäirete rühma kuuluv psüühikahäire, mida iseloomustab pidev ja intensiivne mure tervise pärast, hoolimata arstlike tõendite puudumisest tõsise haiguse kohta. Inimene, kes kannab hipohondria all, tõlgendab tavalisi kehalisi aistinguid (nagu lihaste pingutus, nahalööve või ajutist peavalu) kui tõsiste haiguste (nagu vähk, südamehaigus või neurodegeneratiivsed haigused) märke. See mure on nii tugev, et see segab normaalset igapäevaelu, töövõimet ja suhteid. Häire põhimehhanism seisneb haigusärevuses – katkendlikus tähelepanukeskkonnas, kus inimese mõtted ja käitumine on keskendunud keha jälgimisele ja ohtude otsimisele.

Peamised mõttelised ja käitumuslikud sümptomid
  • Pidev ja väljakutsutamatu mure tõsise haiguse saamise või selle olemasolu pärast.
  • Kehaliikmete ja -funktsioonide pidev kontrollimine (nt pulsi kuulamine, peeglis sümpatite otsimine).
  • Tavaliste kehaliste aistingute (nagu köha, väsimus) katastroofiline tõlgendamine haiguse märgina.
  • Arstlikest konsultatsioonidest ja tervislikest uuringutest kiire rahulolematus, kui need ei kinnita hirmu.
  • Tihe internetist meditsiiniteabe otsimine („cyberchondria“), mis süvendab ärevust.
  • Haigustega seotud olukordade või vestluste vältimine.
Kaasnevad emotsionaalsed ja kehalised sümptomid
  • Püsiv ärevus ja stress.
  • Paanikahoogude sarnased seisundid (kiire pulss, hingeldus, iiveldus).
  • Raskused keskenduda muudele asjadele kui tervisele.
  • Unetuse või teiste unehäirete ilmnemine.
  • Sotsiaalne tagasitõmbumine, sest mured on raske teistega jagada.

Hipohondria täpset põhjust ei teata, kuid selle tekkes mängivad rolli mitmed tegurid. Psühholoogilised tegurid hõlmavad kalduvust tõlgendada kehalisi aistinguid ohtlikena (katastroofiline mõtlemine) ja varasemaid traumeatilisi kogemusi raskete haigustega (nii enda kui lähedaste puhul). Bioloogilised tegurid võivad seostuda aju neurotransmitterite (nt serotoniini) tasakaalutuusega, mis on ühine paljude ärevushäirete puhul. Keskkonnateguritena võivad mõjuda range või hüperkriitiline kasvatus, kus tervisele anti liialt tähelepanu, või laialdase meditsiiniteabe kättesaadavus meedias ja internetis. Riskirühma kuuluvad inimesed, kes kannavad teiste ärevus- või depressioonihäirete all, on perfektsionistlikud või kogenud olulist stressi (nt lähedase kaotust).

Diagnoosi seab tavaliselt psühhiaater või kliiniline psühholoog läbi põhjaliku kliinilise intervjuu. Enne psüühikahäire diagnoosi on kriitiline välistada tõelised füüsikalised haigused. Selleks võib arst tellida vajalikud baasuuringud (nt verianalüüs, uriin). Diagnoosiprotsess põhineb rahvusvahelistel kriteeriumitel (nt DSM-5), kus hinnatakse: 1) pidevat haiguse saamise muret, 2) kehaliste aistingute tõlgendamist haiguse märkidena, 3) puuduvat või minimaalset meditsiinilist alust selliste murede jaoks ning 4) olulist stressi või elukvaliteedi langust, mis on põhjustatud nendest muredest. Oluline on eristada hipohondriat teistest häiretest, nagu kehalise sümptomite häire või paanikahäire.

Hipohondria ravi on võimalik ja enamasti keskendutakse psühhoteraapiale. Kuldstandardiks peetakse Kognitiiv-Käitumuslikku Terapiat (KKT). KKT abil identifitseeritakse ja muudetakse katastroofilisi mõttemalle ning vähendatakse kontrolliva käitumist (nt pidevat keha kontrollimist). Aktsepteerimise ja kohaloleku terapiat (ACT) kasutatakse, et õppida elama koos ebamugavate aistingutega, ilma et need vallandaksid hirmu. Mõnel juhul võidakse ravimiteraapiana määrata antidepressantseid ravimeid, eelkõige selektiivse serotoniini taasimmuumi inhibiitoreid (SSRI-d), et vähendada alusäärevust. Oluline on ka patsiendi harimine: aru saamine häire olemusest, stressihalduse meetodite (nt hingamisharjutused) omandamine ning internetist meditsiiniteabe otsimise piirangute kehtestamine. Toetav pereteraapia võib aidata parandada peresuhteid.

Kui mured oma tervise pärast on muutunud pidevaks, valdavaks ja segavad teie igapäevaelu (tööd, suhteid, puhkust), on aeg otsida abi. Konkreetsed hoiatusmärgid, mis näitavad professionaalse abi vajadust, on: 1) Kordusvisiidid erinevatele arstidele sama mure pärast, ilma et leitakse füüsilist põhjust. 2) Pidev internetist haiguste sümptomite otsimine ja sellega kaasnev ärevuse tõus. 3) Hirm haiguste ees on nii tugev, et hakatakse vältima arsti vastuvõtte, haiglaid või sotsiaalseid olukordi. 4) Mured põhjustavad püsivat ärevust, unetust või depressiooni tunnuseid. Esmase konsultatsiooni saab perearstilt, kes suunab edasi psühhiaatri või psühholoogi juurde. Olge enda vastu kannatlik – abi otsimine on tugevuse, mitte nõrkuse märk.

Otsi haigust

Seotud sümptomeid ei ole.