Glossofaryngeaalne neuralgia

Glossofaryngeaalne neuralgia on krooniline neuropaatiline valusündroom, mis on seotud üheksanda kraniaalnärvi – glossofaryngeaalse närvi – ärrituse või kahjustusega. See närv vastutab maitsmise, neelamise ja kõri reflekside eest ning ühendab peaajju keele tagaosa, neelu, kurgu ja keskkõrva piirkonnaga. Haigus avaldub enamasti ühepoolsete, ägedate valuhoodena, mis on tihti seotud neelamise, köhimise või haigutamisega. Eriti ohtlikuks võib muutuda autonoomne komponent, kus valuhoog võib põhjustada südame rütmi häireid.

Glossofaryngeaalse neuralgia täpset põhjust ei ole alati võimalik tuvastada, kuid enamikul juhtudel on tegemist närvivalu kompressiooni ehk kokkusurumisega. Enamasti surub närvile peale lähedal asuv veresoon (tavaliselt arteria), põhjustades ärritust ja korduvaid valuhoode. Mõnel juhul võib põhjuseks olla kasvaja, põletik, trauma või muu struktuurne muutus kaela piirkonnas. Suurim riskitegur on vanus – haigus esineb enamasti inimestel üle 40-aasta. Harvemini võivad selle põhjustada mitmed arstitegevused või meditsiinilised seisundid, näiteks pikemaajaline intubatsioon või krooniline kurgupõletik.

Diagnoos põhineb põhjalikul anamneesil ja kliinilisel uuringul. Arst kuulab patsiendi valu iseloomu, asukohta ja vallandavaid tegureid. Oluline on eristada seda teistest valuhaigustest, eriti kolmiknärvi neuralgiast, mis põhjustab valu näos. Peamised diagnostilised meetodid on: 1) Magnetresonantstomograafia (MRT) pea ja kaela piirkonnas, et visualiseerida närvivalu ja ümbritsevaid struktuure ning välistada kasvajaid või selgeid anatoomilisi anomaaliaid. 2) Diagnostiline närvi blokaad – valu piirkonda süstitakse kohalik tuimesti. Kui valu kadub, kinnitab see glossofaryngeaalse närvi osalust valu tekkeprotsessis. 3) Südame monitorimine (EKG, Holter-monitor) on vajalik autonoomsete sümptomite (südameaeglustus) tuvastamiseks valuhoo ajal.

Ravi eesmärk on valu leevendamine ja eluohtlike südamekomplikatsioonide ennetamine. Ravistrateegia valik sõltub sümptomite raskusest ja põhjusest.

1) Medikamentoosne ravi: Esmaseks valikuks on antikonvulsandid (haigushoode vaigistid), mis stabiliseerivad närvi aktiivsust. Levinumad preparaadid on karbamasepiin ja gabapentiin. Võib kasutada ka mõningaid antidepressante või lihaslõdvendevaid vahendeid (müorelaksante).

2) Interventsioonilised protseduurid: Kui ravimid ei mõju, võib kasutada kohalikku närvi blokaadi pika toimega anesteesikumidega või närvi raadiofrekventsiooni ablatsiooni (kahjustamine), et vähendada närvi võimet valuimpulsse edastada.

3) Kirurgiline ravi: Kui MRI uuringul selgub selge veresoonenärvi kompressioon, võib olla soovitatav mikrovaskulaarne dekompressioon. See on avatud operatsioon, mille käigus neurokirurg asetab närvi ja veresoonna vahele väikese padja, vabastades selle surve alt. See meetod võib olla püsivalt tõhus.

Pöörduge neuroloogi või pea-, kaela- ja näo kirurgi poole kohe, kui te esimate järske, korduvaid lühikesi valuhoode keele tagaosas, neelus või kõrvas, eriti kui need on seotud söömise või joomisega. Ärge viivitage, kui valuhoogudele lisandub üks järgmistest erakorraliste hoiatusmärkide (red flags): minestamine või peapööritus, tundmus, nagu süda "peatuks", hingamiseristus või teadvuse kaotuse tunne. Need võivad viidata eluohtlikele autonoomsetele reaktsioonidele, mis vajavad kiiret meditsiinilist sekkumist ja põhjalikku kardiologilist uuringut.