Eelmenstruaalne düsfoorne häire

Eelmenstruaalne düsfoorne häire (EDH) on krooniline hormonaalne ja neurokeemiline häire, mida iseloomustavad raske emotsionaalsete ja füüsiliste sümptomite kogum, mis ilmnevad menstruatsioonitsükli luteaalfaasis (ovulatsiooni järel) ja leevenduvad menstruatsiooni algusega. Erinevalt kergemast eelmenstruaalsest sündroomist (PMS) on EDH sümptomid nii tugevad, et nad segavad oluliselt igapäevaelu, suhteid, töövõimet ja võivad isegi soodustada enesetapumõtteid. Põhimehhanismiks peetakse ülitundlikkust tsüklilistele muutustele serotoniini ja teiste neurosaaduste tasemes, mida põhjustavad hormonaalsed kõikumised. See on tunnustatud haigus, mis vajab spetsiifilist diagnoosi ja ravistrateegiat.

EDH täpne põhjus on teadmata, kuid seda peetakse bioloogilise reaktsiooniks normaalsetele hormonaalsetele kõikumistele menstruatsioonitsükli ajal. Põhiteooria on, et naistel, kes kannatavad EDH all, on ülitundlikkus progesterooni ja östrogeeni taseme muutustele, mis põhjustab aju serotoniini taseme langust. Serotoniin on oluline meeleolu, une ja söömise reguleerimiseks. Riskitegurid hõlmavad: pere- ehk geneetilist ajalugu (EDH või PMS), isiklikku või perekondlikku depressiooni või ärevushäirete ajalugu, stressirohket elustiili, madalat kehalise aktiivsuse taset ja teatud toitumisharjumusi. Erinevalt arvamustest ei ole EDH psühholoogiline häire, vaid bioloogiline haigus, mida võivad vaimsed stressorid halvendada.

EDH-d ei saa diagnoosida ühe laboratoorsetest testist. Diagnoos põhineb hoolikal kliinilisel hindamisel. Kuldstandardiks on sümptomite kahepäevane jälgimine vähemalt kahe menstruatsioonitsükli vältel. Selleks kasutatakse spetsiaalseid päevikusid või rakendusi, kus patsient märgib iga päev sümptomite tugevust ja nende mõju igapäevaelule. Arst (tavaliselt günekoloog, perearst või psühhiaater) teeb diagnoosi DSM-5 kriteeriumide alusel, mis nõuab: põhiosas emotsionaalsete sümptomite esinemist, nende ilmumist enne menstruatsiooni, kadumist menstruatsiooni algusega ja olulist segavat mõju. Võib teha vereteste (näiteks kilpnäärme talitluse kontrollimiseks) ja günekoloogilist ülevaatust, et välistada muud põhjused (nagu kilpnäärme probleemid, endometrioos).

EDH ravi on individuaalne ja võib hõlmata kombinatsiooni erinevatest meetoditest, mille eesmärk on sümptomite kontroll ja elukvaliteedi parandamine. Peamised valikud: 1) Ravimid: Serotoniini taasimevad antidepresandid (SSRI-d) on esmavalik ravi, mis võivad vähendada sümptomeid kiiresti (mõnel juhul tsükli jooksul). Võib kaaluda hormonaalset rasestumisvastast ravi (kombineeritud pillid, mis supresseerivad ovulatsiooni). Mõnikord kasutatakse ärevuse ja valu leevendamiseks lühiajalisi anksiolüütikuid või valuvaigisteid. 2) Psühhoteraapia: Kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT) aitab toimetulekumehhanismide arendamisega sümptomitega toime tulla. 3) Elustiili muutused: Regulaarne kehaline aktiivus, tasakaalustatud toitumine (vähendades kofeiini, suhkrut ja soola), stressihaldus (jooga, meditatsioon) ja piisav uni võivad oluliselt leevendada seisundit. 4) Toendravimid: Mõned uuringud toetavad kaltsiumi, B6-vitamiini, magneesiumi ja tsinku kasu. Enne toendravimite kasutamist tuleks konsulteerida arstiga.

Kui eelmenstruaalsed sümptomid (eriti emotsionaalsed) on nii tugevad, et need: segavad töötamist või õppimist; kahjustavad suhteid pereliikmete, sõprade või kolleegidega; põhjustavad põletikulisi mõtteid või tunnet, et sa ei taha elada; muudavad igapäevase tegevuse läbiviimise peaaegu võimatuks. Oluline on mitte normaliseerida pidevat kannatamist. Kui oled märganud, et su meeleolu ja enesetunne korduvalt ja oluliselt halveneb enne menstruatsiooni, on aeg pöörduda spetsialisti (perearst, günekoloog või psühhiaater) poole. Kõige olulisem on koheselt otsida abi, kui tekivad enesetapu- või enesevigastamismõtted – sellisel juhul võta ühendust kriisiabitelefoniga või pöördu kiireloomulisse meditsiiniabi.