Dissotsiatiivne amneesia
Kirjeldus
Dissotsiatiivne amneesia on psüühikahäire, mille korral inimene kaotab olulisi mälestusi isiklikest sündmustest, tavaliselt traumaatiliste või stressirohke perioodide kohta. See ei ole tavaline unustamine, vaid mälu kaotus, mis on seotud psüühilise kaitsemehhanismina. Häire võib oluliselt mõjutada inimese igapäevaelu ja identiteeditunnet.
Dissotsiatiivne amneesia on üks dissotsiatiivsete häirete vorme, mille puhul esineb mälu katkestus. See tekib tavaliselt vastusena tugevale psüühilisele stressile või traumale. Inimene ei suuda meenutada olulisi isiklikke teadmisi, mis tavaliselt oleksid kergesti meenutatavad. Mälu kaotus ei ole seotud füüsilise peaaju kahjustusega, vaid on psühholoogiline kaitsereaktsioon, mis blokeerib talumatud mälestused teadvuslikust meenutusest. Häire võib mõjutada teatud ajaperioode (lokaalne amneesia) või isiklikku identiteeti (süstemaatiline amneesia).
- Ootamatu võimetus meenutada olulisi isiklikke sündmusi (nt traumat, õnnetusi, abielu).
- Konkreetsete perioodide, inimesete või isiklike üksikasjade unustamine.
- Haruldasematel juhtudel võib tekkida võõristunud tunne enda elu suhtes (derealisatsioon) või oma keha suhtes (depersonalisatsioon).
- Segadus või ärevus mäluaukude tõttu.
- Raskused suhetes ja sotsiaalses toimimises seoses puuduvate mälestustega.
- Võimalik depressioon või ärevushäire.
- Inimene võib leida end äkitselt kohast, kuid ta ei mäleta, kuidas sinna jõudis (dissotsiatiivne fugo).
Dissotsiatiivne amneesia on tihedalt seotud psüühilise traumaga. Peamised põhjused ja riskitegurid hõlmavad: Lapsepõlve trauma (nt füüsiline, emotsionaalne või seksuaalne väärkohtlemine). Täiskasvanueas kogetud rasked traumaadilised sündmused (nt sõjateenistus, õnnetus, kuriteoohver). Väga stressirohke olukord, nagu armastusluhtumus või majandusraskused. Teiste psüühikahäirete (nt ärevus, depressioon) olemasolu. Individuaalne kalduvus dissotsiatsioonile kui kaitsemehhanismile. Geneetilised tegurid või perekonnalugu psüühikahäiretega.
Dissotsiatiivse amneesia diagnoosi seab harilikult psühhiaater või psühholoog, välistades teised võimalikud mäluhäirete põhjused. Diagnostilise protsessi käigus tehakse järgmist: Üksikasjalik kliiniline intervjuu, et kaardistada mäluaukude ulatus ja seosed traumaatiliste sündmustega. Psühholoogilised testid ja hindamisskaalad dissotsiatiivsete sümptomite hindamiseks. Füüsiliste põhjuste välistamine: neuroloogiline uurimine, verianalüüs ja kuvamis-uuringud (nt ajukat skaneerimine), et välistada ajukahjustus, dementsus või mõju ravimitelt/narkootikumitelt. Diagnoos põhineb DSM-5 (Diagnostilise ja Statistilise Käsiraamatu) või ICD-11 (Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni) kriteeriumidel.
Ravi eesmärk on ohutult taastada kaotatud mälestused, toime tulla aluspõhise traumaaga ja parandada igapäevast toimimist. Peamised ravimeetodid on: Psühhoteraapia: See on kuldne standard. Kasutatakse erinevaid meetodeid nagu traumakeskne kognitiiv-käitumuslik teraapia, silmaliigutuste desensitiseerimine ja reprotsesseerimine (EMDR) ning dialektiline käitumisteraapia. Need meetodid aitavad protsessida traumasid turvalises keskkonnas. Hüpnoteraapia: Võib aidata juurdepääsu blokeeritud mälestustele ja soodustada nende integreerimist. Medikamendid: Ei ole olemas ravimeid amneesia enda jaoks, kuid antidepressandid või ärevusevastased ravimid võivad leevendada kaasnevaid sümptomeid nagu depressioon või ärevus. Toetusgrupid ja pereteraapia: Ühiste kogemuste jagamine ja lähedaste toetuse kaasamine võivad olla väga abiks taastumisprotsessis.
Arsti poole pöördumine on hädavajalik järgmistel juhtudel: Kui esineb äkiline või oluline mälu kaotus, mis ei ole seotud alkoholi või ravimite tarbimisega. Kui mäluaukud segavad töötamist, suhteid või turvalisust (nt leiad end ootamatult tundmatust kohast). Kui kaasnevad depressiooni, ärevuse, enesetapu mõtete või psühhootiliste sümptomite (nt hallutsinatsioonid) märgid. Kui mälukadu on seotud teadaoleva traumaatilise sündmusega. Kui sa kahtled, et sinul või su lähedasel võib olla dissotsiatiivne häire. Oluline on rõhutada, et see ei ole nõrkus, vaid tõsine psüühikahäire, mis vajab professionaalset abi. Varane sekkumine parandab oluliselt prognoosi.
Otsi haigust
Seotud sümptomeid ei ole.