Depersonaliseerimishäire
Kirjeldus
Depersonaliseerimishäire on psühholiline seisund, mille korral inimene kogeb enda keha, mõtted ja emotsioonid võõrastena või nagu need ei kuuluks talle. See on tihedalt seotud derealisatsioonihäirega, kus ümbritsev maailm tundub ebareaalne. Need kogemused võivad olla väga häirivad ja tekitada sügavat muret, kuid need ei pruugi olla ohtlikud – oluline on neid mõista ja õigeaegselt abi otsida.
Depersonaliseerimishäire kuulub dissotsiatiivsete häirete hulka. See ei ole isiksusehäire, vaid enesetunde segadus. Inimene võib tunda, nagu oleks ta oma kehast ja tunnetest lahus vaatleja, justkui vaatleks iseennast väljastpoolt. Sagedasti esinevad ka muutunud ajataip ja aistingute nüristumine. Häire võib olla nii äkiline kui ka krooniline ja selle põhjuseks on sageli aju viis, kuidas ta kaitseb ennast äärmusliku stressi, trauma või hirmu eest. Peamiseks mõjutatud 'organiks' on siin aju enese- ja reaalsustaju reguleerivad piirkonnad.
- Tunne, nagu oleksid oma kehast, mõtetest või emotsioonidest lahus vaatleja.
- Emotsionaalne nüristumine või tunnete puudumine, kuigi aru saadakse, et peaks midagi tundma.
- Tunne, nagu keha või selle osad oleksid moonutatud (näiteks liigestega liigutamine tundub mehaaniline).
- Raskused mäluga seoses enda tegevustega (justkui mälud ei kuuluks sulle).
- Muutunud aja- või ruumitunnetus (aeg voolab liiga aeglaselt või kiiresti).
- Tunne, et oma tegusid kontrollib automaatpilot.
- Võõrastumine omaenda mõtetest või sisemistest dialoogidest.
- Sügav hirm, mure või paanika sümptomite pärast.
- Kontsentratsiooniraskused.
- Sotsiaalne tagasitõmbumine, kuna kogemus on segadust tekitav ja raske kirjeldada.
Depersonaliseerimishäire täpne põhjus ei ole teada, kuid see on sageli reaktsioon äärmuslikule stressile. Peamised riskitegurid hõlmavad: tõsist traumat (nagu õnnetus, vägivald või äkiline kaotus), pidevat ja intensiivset stressi, teisi vaimse tervise häireid (eriti ärevus- ja paanikahäireid ning depressiooni), geneetilist kalduvust, füüsilisi põranguid (nagu peatrauma või epilepsia) ning mõnede psühhoaktiivsete ainete tarvitamist või äkki lõpetamist. Häire võib tekkida ka varases eas kui kohanemismehhanism.
Diagnoosi põhineb põhjalikul kliinilisel intervjuul ja spetsiaalsetel hindamisskaaladel (nt Cambridge Depersonalization Scale). Esmalt välistatakse teised meditsiinilised põhjused, nagu ajukasvajad, kilpnäärme talitlushäired või mõned vitamiinipuudused. Selleks võidakse teha verianalüüse ja kujutava uuringut (nt ajukujutlus). Samuti tuleb eristada sarnaseid sümptomeid tekitavaid seisundeid nagu skisofreenia, bipolaarne häire või teiste dissotsiatiivsete häirete puhul. Psühhiaater või kliiniline psühholoog teeb lõpliku hindamise.
Depersonaliseerimishäire ravi keskendub sümptomite leevendamisele ja aluseks olevate põhjuste (nagu trauma või ärevus) adresseerimisele. Psühhoteraapia on peamine ravi meetod. Kõige tõhusam on sageli kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT), mis aitab muuta sümptomitele suunatud mõtteid ja käitumist. Samuti võib aidata traumakeskne teraapia (nt EMDR) või psühhodünaamiline teraapia. Ravimeid spetsiifiliseks häireks pole, kuid antidepresandid või ärevusevastased ravimid võivad leevendada kaasnevaid ärevus- või depressioonisümptomeid. Oluline on ka stressijuhtimine: regulaarne une- ja toitumisharjumus, hingamisharjutused ja kehaline aktiivsus.
Kui teil on korduvaid või püsivaid depersonaliseerimise kogemusi, mis tekitavad muret, hirmu või segavad igapäevast elu (nt tööd, õpinguid, suhteid), on oluline otsida professionaalset abi. Erakorralist meditsiinilist abi tuleb otsida KOHE, kui need tunded on kaasnenud: enesetapu mõtetega või kavatsustega, segadusega või muutunud teadvuse seisundiga, või kui need tulenevad füüsilisest trauma või uuest ravimist. Ärge oodake, kuni sümptomid iseenesest mööduvad – varane sekkumine parandab tulemusi.
Otsi haigust
Seotud sümptomeid ei ole.