Delirium (Segaduslik häire)

Delirium (segaduslik häire) on äge ja tavaliselt pöörduv teadvuse, tunnetusvõimete ning tähelepanu häire. See tekib suhteliselt kiiresti (tunnist kuni päevadeni) ja sümptomid võivad päeva jooksul kõikuda, olles öösel tavaliselt halvemad. Põhimehhanism seisneb aju keemilise tasakaalu ja neuronite ülekandeliikluse häirimises, mis põhjustab info töötlemise ja orientatsiooni raskusi. See on meditsiiniline hädaolukord, mis nõuab kiiret sekkumist põhjuste väljaselgitamiseks. Delirium erineb dementsusest oma ägeda alguse, lühikese kestuse ja pöörduvuse poolest, kuivõrd mõned patsiendid võivad ka pärast episoodi täielikult taastuda.

Delirium ei teki iseenesest, vaid on alati mõne teise meditsiinilise probleemi tagajärg. Põhjused võivad olla mitmekordsed ja sageli kattuvad. Peamisteks põhjusteks loetakse:

• Ägedad infektsioonid (nt kuseteede-, kopsu- või veresoonte infektsioon).
• Ainevahetushäired (nt kõrgenenud või alanenud veresuhkur, elektroliiditasakaalu häired, maksa- või neerupuudulikkus).
• Mürgistus või kõrvaltoimed (uued ravimid, eriti valu-, une- või psühhiaatrilised ravimid; alkoholi või uimastite tarvitamine või mahajätmine).
• Aju struktuurilised kahjustused (insult, ajukasvaja, peatrauma, insult).
• Hapnikupuudus (rasked hingamisteede haigused, südamepuudulikkus).
• Suure operatsiooni läbimine (eriti vanematel patsientidel).

Peamised riskitegurid: vanus üle 65 aasta, dementsuse olemasolu, mitme kroonilise haiguse esinemine, nägemis- või kuulmispuue, juba varem esinenud delirium, ravimite arviku kasutamine.

Deliriumi diagnoos põhineb peamiselt põhjalikul kliinilisel hinnangul ja sümptomite tähelepanekul. Arst (tihti psühhiaater, geriaater või internist) teeb järgmist:

1. Kliiniline interviuu ja anamnees: Küsitluse käigus hinnatakse vaimset seisundit, mälu ja orientatsiooni. Oluline on info lähedastelt ja hooldajatel.

2. Kognitiivsed kiirtestid: Kasutatakse standardiseeritud skaalasid, nagu CAM (Confusion Assessment Method), et objektiivselt hinnata segaduse olemasolu.

3. Füüsiline ja neuroloogiline uuring: Et välistada akuutseid neuroloogilisi sündmusi.

4. Laboratoorsed testid: Vereanalüüs (infektsioonimärgid, elektrolüdid, maksa- ja neerufunktsioon, kilpnäärme hormoonid), uriinanalüüs.

5. Pildidiagnostika: AjukT või MRI võib olla vajalik, et välistada ajukasvaja, insulti või verevalumit.

6. EKG ja rindkere röntgen: Südamelihase haiguste või kopsupõletiku välistamiseks.

Diagnostika eesmärk on mitte ainult kinnitada deliriumi, vaid ülimalt kiiresti leida selle põhjustav meditsiiniline seisund.

Deliriumi ravi keskendub põhjustava seisundi likvideerimisele ja patsiendi ohutuse ning toetuse tagamisele. Ravistrateegia on mitmetahuline:

• Põhihaiguse ravi: Näiteks antibiootikumid infektsiooni korral, veresuhkru korrigeerimine diabeedi korral või vedelikutasakaalu taastamine.
• Keskkonna ja käitumise toetamine: Tagada rahulik, hästi valgustatud keskkond tuttavate esemetega, regulaarne ööpäevarütm, abi orienteerumisel (kell, kalender). Pereliikmete ja tuttavate hooldajate kohalolu on väga oluline.
• Ravimite ülevaatus ja kohandamine: Peatada või kohandada võimalikke põhjustavaid ravimeid (nt atropiini tüüpi ained, sedatiivid).
• Farmakoloogiline ravi (vaigistid): Kasutatakse ainult äärmisel juhul, kui patsient on endale või teistele ohtlik või ravi takistavalt rahutu. Eelistatakse atüüpiliseid antipsühhootikume (nt kvetiapiin, risperidoon) madalatel doosidel lühikeseks ajaks.
• Toetus peamistele kehafunktsioonidele: Piisav vedelik ja toitumine, vältida liigset piirangut (seotamine), vajadusel kateetrid või hapnik.

Ravi tulemusena võib delirium mõne päeva või nädalaga taanduda, kuid taastumine võib olla pikk.

Delirium on meditsiiniline hädaolukord, mis nõuab kohest arstiabisõitu. Kutsuge kiirabi või pöörduge kiireloomulisse osakonda, kui täheldate järgmisi äkilisi muutusi lähedases inimeses, eriti vanemas eas või haiglapatsiendil:

• Äkiline segaduslikkus ja desorientatsioon (ei tea, kus ta on või mis on kuupäev).
• Ebatavaline rahutus, agressiivsus või hirm, mida polnud varem märgatud.
• Nägemishallutsinatsioonid (räägib nähtamatutest asjadest või isikutest).
• Rasked tähelepanu- või mäluhäired, mis on ilmunud tunnete või tundide jooksul.
• Äkiline vaikivus, uimasus või raskused ärkamisega.

Ärge oodake, et seisund paraneks iseenesest. Mida varem tuvastatakse ja ravitalakse põhjustav haigus, seda parem on patsiendi prognoos ja vähem tõenäoline on püsivate kognitiivsete kahjustuste teke.