Balanoposthiit

Balanoposthiit on kaasasündinud või omandatud peenisepealise ja nahkfaldi põletik. See võib olla nii nakkuslik (põhjustatud bakteritest, seentest, viirustest) kui ka mittelnakkuslik (nt ärrituse, allergia või nahahaiguse tõttu). Põletikuline protsess põhjustab peenisepealise ja/või nahkfaldi koe punetust, turse ja valu. Korduvad põletikud võivad viia nahkfadi ahenemise (fümoosini) või teiste krooniliste muutusteni, mistõttu õige diagnostika ja ravi on eriti olulised.

Balanoposthiiti võivad põhjustada mitmed tegurid, sageli on tegemist nende kombinatsiooniga. Peamised põhjused jagunevad infektsioosseteks ja mitteinfektsioosseteks. Infektsioossete põhjustajate hulka kuuluvad bakterid (nt Staphylococcus, Streptococcus), pärmseened (Candida albicans) ja mõnikord viirused. Mitteinfektsioosseid põhjusi võivad olla keemilised ärritajad (agressiivsed dušigeelid, seebid, spermatitsiidid), kontaktallergiad (nt lateks, aromandid), nahahaigused (nt psoriaas, ekseem, lihhen planus) ning mehaaniline ärritus või hõõrumine. Olulisteks riskiteguriteks on vaene genitaalhügieen või liigne hügieen (kuivuse teke), tsirkumtsiooni puudumine, suhkrutõbi (diabeet), ülekaalulisus, immunosupressioon ning korduvad suguhaigused.

Balanoposthiidi diagnoos põhineb eelkõige hoolikal anamneesi võtmisel ja füüsilisel uuringul. Arst hindab visuaalselt muutuseid ning teeb kindlaks, kas põletik on piirdunud nahkfaldiga, peenisepealisega või mõlemaga. Täpsema põhjustaja tuvastamiseks võidakse võtta eritise proovid mikroskoopia ja/või bakterikultuuri tegemiseks, et identifitseerida baktereid või seeni. Kõhulised juhtudel võidakse soovitada veretõdesid (nt glükoosisisalduse kontroll diabeedi välistamiseks). Kui kahtlustatakse mittelnakkuslikku põhjust (naha- või autoimmuunhaigus), võib osutuda vajalikuks väikekoelise uuringu (biopsia) tegemine.

Ravi sõltub otsustavalt põhjustavast tegurist ning on suunatud põletiku mahasurumisele ja sümptomite leevendamisele. Nakkuslikel juhtudel kasutatakse: bakteriaalse infektsiooni korral antibiootikume (nt kreemina või suukaudselt) ja seente puhul antimükootilisi kreeme või tablette. Mitteinfektsioosse ärrituse või allergia korral on võtmetähtsusega ärritaja tuvastamine ja vältimine ning vähese doosiga kortikosteroididekreemide kasutamine põletiku vähendamiseks. Üldised soovitused hõlmavad õrna hügieeni säilitamist (pesemine lihtsa sooja veega, kuivatamine), ärritavate toodete vältimist ning sooja vee vande tegemist. Korduvate või raskete juhtude puhul, mis on seotud fümoosiga, võib arst soovitada tsirkumtsiooni (ümberlõikust).

Arsti konsultatsioon on vajalik, kui sümptomid ise mõne päeva jooksul ei leevene või halvenevad, või kui need esinevad korduvalt. KIIRELOOMULISELT tuleb arstiabi otsida järgmiste "punaste lipukeste" ilmumisel: Kui nahkfald on nii tursunud, et seda ei saa peenisepealiselt tagasi tõmmata (parafümoos) – see on valu ja verevarustuse häiriga seotud kiireloomuline seisund; Kui kaasneb kõrge palavik, väsimus või halb üldeseisund (infektsiooni leviku märk); Kui esineb tugev valu, ulatuslik haavandite teke või veritsemine; Kui kahtlustatakse suguhaigust või kui sümptomid esinevad lapsepõlves.