Atroopiline vaginiit

Atroopiline vaginiit (ka vaginaalne atroofia või genitaalatroofia) on püsiv seisund, mille korral vagina limaskest õheneb, kuivendub ja muutub hapraks östrogeenihormooni puudumise tõttu. See toob kaasa põletikulised muutused, mis avalduvad sümptomitena nagu valulikkus suhtlemisel, sagedased kuseteed ja pidev ebamugavustunne. Seisund ei ole nakkuslik ega seotud sugulisel teel levivate infektsioonidega, vaid on füsioloogiline muutus. Östrogeenil on oluline roll vagina limaskesta verevarustuse, paksuse, niiskussisalduse ja elastsuse säilitamisel. Kui hormoonitase loodusliku menopausi, meditsiiniliste protseduuride või muude tegurite tõttu langeb, kahaneb verevarustus, limaskest õheneb ja muutub hapraks, mis loob soodsa keskkonna põletikuliste protsesside tekkeks.

Peamine põhjus on keha östrogeenitaseme oluline langus. See on otseselt seotud: 1) loodusliku menopausiga; 2) kirurgilise menopausiga (munasarjade eemaldamine); 3) kemoteraapia või vaagnapiirkonna kiiritusravi tagajärgedega; 4) rinnaga toitmisega (ajutine); 5) teatud ravimite kasutamisega (nt aromataasi inhibiitorid rinnavähi ravis, antiöstrogeensed ained, mõned antidepressandid). Olulised riskitegurid, mis võivad sümptomeid süvendada, on suitsetamine (kahjustab veresooni), alkoholi liigtarbimine, sugulise aktiivsuse täielik puudumine (regulaarne aktiivsus soodustab verevarustust), diabeet ja autoimmuunhaigused. Ka geneetilised tegurid võivad mõjutada organismi tundlikkust hormonaalsetele muutustele.

Diagnoos põhineb peamiselt anamneesil (sümptomite kirjeldus) ja põhjalikul günekoloogilisel uuringul. Arst hindab visuaalselt vagina limaskesta seisundit, märgates sageli kahvatusi, õhenemist, kuivust, haprust ja punetust. Tavaliselt tehakse ka vaagnauuring infektsioonide (nt pärmseene, baktervaginoosi) välistamiseks. Täiendavate uuringutena võidakse määrata vaginaalse pH taset – atroopilise vaginiidi korral on pH tavaliselt kõrgem kui 4,5 (norm on 3,5-4,5). Võidakse võtta tsütoloogiline kriips (Paptest) ebasoodsate rakkude muutuste välistamiseks. Veretestid hormoonitasemete määramiseks võivad olla abiks, kuid ei ole alati diagnoosimiseks vajalikud. Oluline on eristada seda teistest haigustest nagu infektsioonised vaginiidid või allergilised reaktsioonid.

Ravi eesmärk on sümptomite leevendamine, limaskesta seisundi parandamine ja elukvaliteedi taastamine. Ravivalikud sõltuvad sümptomite raskusastmest ja patsiendi üldtervisest. 1) Kohalikud östrogeenvalmised (vaginaalsed kreemid, ovuulid, rõngad) on kuldstandard – need annavad hormooni otse kahjustunud piirkonda minimaalse süsteemse imendumisega. 2) Mitte-hormonaalsed valikud hõlmavad regulaarset vaginaalse niisutaja (nt hüaluroonhappe põhised geenid) ja veepõhist lubrikandi kasutamist suhtlemise ajal. 3) Süstemaatiline hormoonasendusravi (tabletid, plaastrid) kaalutakse, kui patsiendil on ka tõsiseid menopausi üldsümptomeid (kuumahood, unetus), kuid sellel on oma riskid. 4) Elustiilimuutused: vältida vaginaalseid irritante (parfümeeritud seebid, duššigeelid), kanda lõdva puuvillast aluspesu, teha regulaarselt Kegeli harjutusi vaagnapõhjalihaste tugevdamiseks ning säilitada seksuaalne aktiivsus verevarustuse stimuleerimiseks. Uuemad meetodid hõlmavad ka laser- või raadiosagedusravi.

Soovitatav on konsulteerida günekoloogiga kohe, kui tekivad esimesed hüüdlevad sümptomid nagu vaginaalne kuivus, valulikkus suhtel või kuse tee häired. Ära oota, kuni ebamugavus muutub talumatuks või hakkab tõsiselt mõjutama su suhteid ja igapäevaelu. KIIRENEKSELISELT (võimalikult ruttu) tuleks arsti poole pöörduda järgmiste „punaste lipudena“ käivate sümptomite korral: 1) Selgelt eristatavad vaginaalsed verejooksud või rohke vereline eritis; 2) Tugevad alapuu valud, mis ei seostu suhtega; 3) Kõrgenenud kehatemperatuur koos haisva eritisega (vihjab infektsioonile); 4) Äge kusepidamatus või täielik urineerimisvõimetus. Menopausijärgsetel naistel on soovitatav teha regulaarseid ennetavaid günekoloogilisi kontroll-uuringuid isegi sümptomite puudumisel.