Artroos (Osteoartriit)

Artroos on krooniline degeneratiivne liigeshaigus, mille puhul toimuva liigese kõhre aeglane kulumine ja kahjustumine. Tervetes liigestes katab luude otsi siled ja elastne kõhr, mis tagab hõljuva liikumise ja toimib šokkide summutajana. Artroosi korral see kõhr hakkab lagunema, muutub karedamaks ja õhemaks. Lõpuks võivad luud hakata liikuma otseselt üksteise vastu, põhjustades valu, põletikku ja luukasvajate (osteofiitide) teket liigese servades. Kõige sagedamini kahjustuvad põlved, puusad, käelabad ja lülisamba liigesed. Erinevalt mõnest teisest põletikulise artriidi vormist ei ole artroos süsteemne haigus, mis mõjutaks kogu organismi, vaid see on lokaliseeritud konkreetsetesse liigestesse.

Artroosi täpset põhjust ei tunta, kuid see on seotud liigese mehaanilise kulumise ja biokeemiliste protsesside kompleksiga. Peamised riskitegurid on:

• Vanus: Risk suureneb oluliselt pärast 50. eluaastat, kuna kõhre taastumisvõime väheneb.
• Põlvnemine: Genetilised tegurid mängivad olulist rolli, eriti käte ja puusade artroosi puhul.
• Liigese ülekoormus: Korduvad liigutused või pikaajaline raske füüsiline töö (nt põlvede koormamine).
• Vigastused: Liigeselülitumised, sidemete rebendid või luumurrud võivad suurendada artroosi riski tulevikus isegi nooremal eas.
• Kaal: Ülekaal suurendab koormust kandeliigestele (põlved, puusad).
• Sugu: Naistel esineb artroosi sagedamini, eriti põlvede ja käte liigestes.
• Teised haigused: Metaboolsed häired, näiteks diabeet või hemokromatoos, võivad soodustada artroosi teket.

Artroosi diagnoos põhineb patsiendi anamneesil, füüsisel uurimusel ja kinnitavatel pildiuuringutel.

1. Anamnees ja füüsiline uuring: Arst küsib valu iseloomu, jäikuse kestuse kohta ning hindab liigese liikuvust, turse, valulikkust ja deformatsioone.

2. Röntgenuuring (Rtg): See on peamine meetod artroosi kinnitamiseks. Röntgenipildil on näha liigesepilu ahenemine (kõhre kadu), luukasvajad (osteofiidid) ja subkondraalse luu tihendumine.

3. Magnetresonantstomograafia (MRI): Kasutatakse harvem, kuid võimaldab hinnata pehmete kudede (kõhr, sidemed, menisk) seisukorda varasemas staadiumis, kui röntgenipilt veel muutusi ei näita.

4. Vereanalüüs: Vereproove kasutatakse peamiselt teiste liigeshaiguste (nt revmatoidse artriidi) välistamiseks, kuna artroosile iseloomulikke veremärkmeid ei ole.

5. Liigese punktsioon: Mõnikord võetakse liigesvedelikku analüüsiks, et välistada nakkus või kristallide teke (nt podagra).

Artroosi ei ole võimalik täielikult ravida, kuid on olemas tõhusaid meetodeid sümptomite leevendamiseks, liikumisvõime parandamiseks ja haiguse edasise kulgu aeglustamiseks.

Mittefarmakoloogilised meetodid:

• Kaalu langetamine: Isegi mõne kilogrammi langus vähendab oluliselt koormust kandeliigestele.
• Füsioteraapia: Tugevdavad ja venitavad harjutused liigese ümber olevate lihaste tugevdamiseks, liikuvuse säilitamiseks ja valu vähendamiseks.
• Toega- ja abivahendid: Käepidemed, orteseid, erisussid või kepi kasutamine.

Ravimid:

• Valuvaigistid: Paratsetamool esimese valikuna kerge valu korral.
• Mittesterooidsed põletikuvastased ravimid (NSAID): Näiteks ibuprofeen või diklofenak valu ja põletiku leevendamiseks (tabletid, kreemid, geelid).
• Liigese sisse süstetavad preparaadid: Kortikosteroidide süsted tugeva põletiku korral või hüaluroonhappe süsted „määrdeainena“ liigesse.

Kirurgiline ravi:

• Artroskoopia: Liigese pesa puhastamine väikeste lõikude kaudu. Tõhusus on piiratud ja ajutine.
• Osteotoomia: Luu läbilõige kahjustunud liigese kohal, et koormust ümber jaotada. Kasutatakse noortel patsientidel.
• Liigese asendamine (artroplastika): Rasketel juhtudel asendatakse kahjustunud liiges osaliselt või täielikult tehismaterjalist liigesega (nt puusa- või põlveliigese protees). See on kõige tõhusam meetod pikaajalise valu leevendamiseks ja liikuvuse taastamiseks.

Soovitatav on konsulteerida perearsti või ortopeediga järgmistel juhtudel:

• Püsiv valu: Liigesevalu, mis kestab mitu päeva järjest või on korduv, eriti kui see segab igapäevast tegevust või und.
• Jäikus: Märgatav hommikune jäikus või raskused liigese liigutamisel pärast puhkamist.
• Liigese turse: Liigese kiire või korduv turse, mis on soojem ümbrusele võrreldes.
• Liikumisvõime halvenemine: Teadmatus, et ei saa liiget täielikult sirutada või painutada.
• Vigastuse järel sümptomid: Valu või jäikus pärast liigese vigastust, mis ei taane mõne päeva jooksul.
• Kuumus või punetus: Kui liigese piirkonnas on kuumus, punetus või väga tundlik puudutusvalu, võib see viidata infektsioonile, mis nõuab kohest arstiabi.