Osmolaalsuse vahe

Kvantitatiivne · mOsm/kg

Normaalsed väärtused

Osmolaalsuse vahe normid

Üldine

Tavapärane osmolaalsuse vahe jääb vahemikku 5 kuni 10 mOsm/kg H2O. Väärtus üle 10 mOsm/kg loetakse kõrgeks ja viitab mõõtmatute osmootiliselt aktiivsete ainete kuhjumisele veres.

Mehed

Sarnane üldisele normile, 5-10 mOsm/kg H2O.

Naised

Sarnane üldisele normile, 5-10 mOsm/kg H2O.

Näitaja kohta

Osmolaalsuse vahe on erinevus arvutatud ja mõõdetud vere osmol aalsuse vahel. Seda kasutatakse veres leiduvate mõõtmatute osmootiliselt aktiivsete ainete, näiteks toksiliste alkoholide või ketoatsidoosi korral tuvastamiseks. See on oluline diagnostiline tööriist eriti hädaabiolukordades ja intensiivravis.

Mis on osmolaalsuse vahe?

Funktsioon

Osmolaalsuse vahe aitab hinnata veres leiduvaid mõõtmatuid osmootiliselt aktiivseid aineid, mis ei kuulu tavalisesse arvutusvalemisse (naatrium, glükoos, urea).
Seda kasutatakse peamiselt toksiliste alkoholide (metanool, etüleenglükool) ja teatud metaboolsete häirete (nt ketoatsidoos) diagnoosimiseks.

Päritolu ja arvutus

Osmolaalsuse vahe arvutatakse valemiga: Mõõdetud osmol aalsus - Arvutatud osmol aalsus.
Arvutatud osmol aalsus leitakse valemist: 2 x Na+ (mmol/L) + glükoos (mmol/L) + urea (mmol/L).

Kuidas seda mõõdetakse?

Protseduur

Uuringuks võetakse vereproov veenist.
Laboris mõõdetakse vereplasma tegelikku osmol aalsust spetsiaalse seadme (osmomeetri) abil.
Samuti määratakse veres naatriumi, glükoosi ja urea kontsentratsioon.
Arvutatud osmol aalsus leitakse ülalmainitud valemiga ja lahutatakse mõõdetud väärtusest, saades osmolaalsuse vahe.

Ettevalmistus

Erilist ettevalmistust enamasti ei vaja, kuid tuleb arvestada, et söömine või alkoholi tarbimine võib tulemust mõjutada.
Enne proovi võtmist tuleb teavitada arsti kõigist süstuvatest ravimitest.

Kõrgenenud osmolaalsuse vahe põhjused

Toksilised alkoholid

Metanool (tarbimine võib põhjustada pimeduse).
Etüleenglükool (leidub näiteks antifriisis).
Isopropanool (desinfitseeriv aine).

Metaboolsed häired

Diabeetiline ketoatsidoos (keha toodab liiga palju keto-happeid).
Alkoholist põhjustatud ketoatsidoos.
Laktaatsiidoos (piimhappe kogunemine).

Muud põhjused

Mannitooli (diureetikumi) üledoos.
Reniini kõrge kontsentratsioon.
Raskekujuline infektsioon või šokk.

Langenenud osmolaalsuse vahe põhjused

Vere koostise muutused

Hüperlipideemia (väga kõrged rasvade tasemed veres võivad mõõtmisi väärastada).
Hüperproteineemia (väga kõrged valkude tasemed, näiteks mülüroomi korral).

Tehnilised tegurid

Vea tegemine naatriumi, glükoosi või urea mõõtmisel.
Valesti tehtud osmol aalsuse mõõtmine.
Ebakorrektne valemi rakendamine.

Indikatsioonid: millal seda uuringut tehakse?

Kahtlus mürgistuse korral

Kui patsiendil on sümptomid nagu uimastus, iiveldus, nägemishäired või kõhuvalu, mis võivad viidata toksilise alkoholi tarvitamisele.
Tööstusliku kemikaaliga kokkupuute või juhusliku sissevõtu korral.

Metaboolsete häirete hindamine

Diabeedi korral, kui on kahtlus ketoatsidoosi tekkes (kõrge veresuhkur, hapnikahappesus).
Patsientidel põhjustamata metabolilise atsidoosi korral.
Hüperosmol aarse koma või seisundi hindamisel.

Kesksed erialad