Plasmiinogeni aktivaator

Kvantitatiivne · IU/mL

Normaalsed väärtused

Plasmiinogeni aktivaatori normväärtused

Üldine

Täpsed väärtused sõltuvad labori kasutatavast meetodist.

Mehed

Uuringu andmetel võib olla 0,3 - 0,6 U/ml (IU/ml) või teiste ühikute alusel.

Naised

Naistel on väärtused sarnased, kuid võivad raseduse ajal tõusta.

Näitaja kohta

Plasmiinogeni aktivaator on ensüüm, mis muudab plasmiinogeeni aktiivseks fibrünolüütiliseks ensüümiks plasmiiniks. Selle kontsentratsiooni mõõtmine veres aitab hinnata keha fibrünolüütilist aktiivsust ehk vere hüübimist lagundavat võimet. Normaalsetes tingimustes tagab see tasakaalu vere hüübimise ja hüübimise ennetamise protsesside vahel.

Mis on plasmiinogeni aktivaator?

Funktsioon

Peamine fibrünolüüsi ehk vereklombide lagundamise aktivisaator.
Muudab plasmiinogeeni plasmiiniks, mis lõhub fibrilli ja lahustab trombose.
Tähtis tasakaalustaja vere hüübimissüsteemis.

Päritolu

Peamiselt eritavad veresoonte endoteelirakud (eelkõige t-PA - kudedest pärit plasmiinogeni aktivaator).
Vähesel määral võivad seda toota ka mõned muud rakud (nt monotsüüdid).
Kasutatakse ka ravimitena (rekombinantne t-PA) ägeda infarkti või insuldi ravis.

Uuringu läbiviimine

Protseduur

Uuritavale võetakse veenist vereproov (tavaliselt ühest süstlast piisab).
Veri kogutakse spetsiaalsesse toru, mis sisaldab sidrunhappe (tsitraadi) lahust, et ennetada vere hüübimist proovi võtmise hetkel.
Proov saadetakse analüüsiks hematoloogilisse või koaguloloogilisse laborisse, kus plasmiinogeni aktivaatori aktiivsust mõõdetakse spetsiaalsete immunokeemiliste või ensümaatiliste meetoditega.

Ettevalmistus

Uuringuks ei ole vaja erilist ettevalmistust nagu näiteks paastumist.
Oluline on teavitada arsti kõigist hetkel võetavatest ravimitest, eriti verihüübimist mõjutavatest (nt hepariin, varfariin) või hormonaalsetest (nt sünnituseelsed tabletid) preparaatidest.
Stress või hiljutine suurem füüsiline koormus võib mõjutada tulemust, seega on soovitatav olla võimalikult rahulik.

Kõrge plasmiinogeni aktivaatori tase (põhjused)

Füsioloogilised seisundid

Rasedus ja sünnitus.
Intensiivne füüsiline koormus.
Stress.

Ravimid ja meditsiinilised protseduurid

Hormonaalsed rasestumisvastased vahendid.
Rekombinantse t-PA (alteplaasi) manustamine trombolüütravina.
Mõned steroidravimid.

Haigused ja patoloogilised seisundid

Maksakahjustused (nt alkoholi- või viirushaigused), kuna maks sünteesib hüübimisfaktoreid.
Krooniline neerupuudulikkus.
Mõned pahaloomulised kasvajad.
Kogu keha põletikuline reaktsioon (süsteemne põletik).

Madal plasmiinogeni aktivaatori tase (põhjused)

Kaasasündinud või geneetilised tegurid

Plasmiinogeni aktivaatori puudulikkus (haruldane pärilik häire).

Haigused

Kopsuemboolia ja sügav veeni tromboos (DVT) - taseme langus võib olla tagajärg, mitte põhjus.
Dissemineeritud intravaskulaarne hüübimine (DIC), kus ensüümi varud ammenduvad.
Raske maksapuudulikkus.
Mõned trombofililised seisundid (kõrge trombide tekkimise kalduvus).

Muu

Plasmiinogeni aktivaatori inhibiitorite (PAI-1) kõrge tase, mis blokeerib t-PA toimimist.

Indikatsioonid: millal plasmiinogeni aktivaatorit kontrollitakse?

Peamised juhtumid

Kartus kaasasündinud või omandatud fibrünolüüsi häirete (nt tromboosi või veritsuse) olemasolu kohta.
Krooniliste maksa- või neeruhaiguste korral vere hüübimisnäitajate üldises hindamises.
Rekombinantse t-PA ravi (trombolüüs) kavandamisel või jälgimisel.
Selgitusi otsides korduvate trombide (trombofilia) või seletamatute veritsuste puhul.

Spetsialistid

Verearst (hematoloog) - verehaiguste ja hüübimishäirete spetsialist.
Südame-veresoontearst (kardioloog) - südameinfarkti ja tromboembooliliste sündmuste ravis.
Unearst (neuroloog) - insuldi (ajuinfarkti) puhul trombolüütse ravi kasutamise otsustamisel.