Plasma vaba hemoglobiin

Kvantitatiivne · mg/dL

Normaalsed väärtused

Plasma vaba hemoglobiini normid
Üldine
Tervetel inimestel on plasma vaba hemoglobiini tase väga madal, sageli alla tuvastuspiiri. Kliiniliselt aktsepteeritud referentsväärtused võivad laborite vahel veidi erineda.
Mehed
< 10 mg/dl või < 0.62 µmol/l
Naised
< 10 mg/dl või < 0.62 µmol/l

Näitaja kohta

Plasma vaba hemoglobiini (fHb) test on laboratoortest, millega määratakse verest eraldatud hemoglobiini kontsentratsioon verelimas (plasmas). See on tundlik marker hemoliitiliste protsesside, punaste vereliblede lagunemise ja vereülekannete kõrvaltoimete hindamiseks. Tavaliselt on veres väga väike kogus vaba hemoglobiini, mida normaalne maks kiiresti eemaldab.

Funktsioon
  • Hemoglobiin on punaste vereliblede (erütrotsüütide) valk, mis kannab hapnikku.
  • Vaba hemoglobiin (fHb) viitab hemoglobiinile, mis on vabanenud punaste vereliblede lagunemise (hemolüüsi) tõttu ja ringleb verelimas.
  • Suurenenud tasemed võivad näidata verehoidlate või meditsiiniseadmete põhjustatud hemolüüsi, autoimmunnseid haigusi, raskekujulist malariat või vereülekande reaktsiooni.
Kliiniline tähtsus
  • Kasutatakse hemolüüsi diagnostiliseks kinnituseks ja selle ulatuse hindamiseks.
  • Oluline jälgimisparameeter kardioveresoonkonna operatsioonide ajal (nt südant- kopsumasin), kus punavereliblede kahjustus on tavaline.
  • Abimeetod vereülekande kõrvaltoimete ja kunstlike südantklappide või dialüüsiseadmete poolt põhjustatud hemolüüsi hindamisel.
Ettevalmistus
  • Eripärast ettevalmistust enamasti ei vaja (mittelakuv).
  • Proovi võtmiseks on oluline vältida hemolüüsi äratamist (nt liigne tõmbamine süstlaga, süsteldamine läbi väikese nõela, tugev loksutamine).
  • Kasutatakse spetsiaalset vedelikku sisaldavat tuubikest (nt EDTA või heparini tuubik), mis takistab hemoglobiini sidumist plasmavalkudega.
Protseduur
  • Vereproov võetakse tavaliselt veenist.
  • Proov viiakse laborisse kiiresti, sest hemoglobiin võib plasmast laguneda.
  • Analüüs tehakse spetsiaalse spektrofotomeetrilise või kromatograafilise meetodiga.
Hemolüütilised seisundid
  • Autoimmunnne hemolüütiline aneemia
  • Hereditaarne sferotsütoos või elliptotsütoos
  • Talasseemia või sirprakuline aneemia kriisid
  • Paroksümaalne öise hemoglobiinuria (PNH)
Mehaaniline/keemiline hemolüüs
  • Kunstlikud südantklapid või veresoonte grefid
  • Pikemaajaline hemodialüüs
  • Kardioveresoonkonna operatsioon südant- kopsumasinaga
  • Raske põletusviga
Nakkused ja mürgistused
  • Raske malaaria (Plasmodium falciparum)
  • Klämmipõletik (Borreliose)
  • Mürgised maod (mürgine hemolüüs)
  • Bakteriaalne hemolüüs (nt Clostridium perfringens)
Muud põhjused
  • Hemolüütiline vereülekande reaktsioon
  • Raskekujuline maksakahjustus või maksatsirroos
  • Vähi kemoteraapia (mõned ravimid)
  • Intensiivse füüsilise koormuse (märonjooks) lihaskahjustus (rabdomüolüüs), kuigi peamine marker on siin kreatiinkinaas
Tavaline leid
  • Terve organism suudab vaba hemoglobiini kiiresti kõrvaldada. Madal või mittetuvastatav tase on füsioloogiliselt normaalne ja näitab, et hemolüütilist protsessi ei toimu.
  • Peamine kliiniline tähelepanu on suunatud kõrgetele väärtustele.
Kahtlus hemolüüsi korral
  • Kollase ihu (neelus), tumeda uriini (hemoglobiinuuria) või seletamatu aneemia korral.
  • Pärast vereülekannet sümptomite (liigne palavik, valu, madal vererõhk) ilmnemisel.
Meditsiiniliste protseduuride jälgimine
  • Enne ja pärast kardioveresoonkonna operatsiooni südant- kopsumasinaga.
  • Patsientide jälgimine, kellel on mehaaniline südantklapp või dialüüs.
  • Raske trauma või põletusravi ajal.
Spetsialistid, kes testi võivad tellida
  • Hematoloog (verehaiguste spetsialist)
  • Transfusioloog (vereülekannete spetsialist)
  • Kardioloog või kardiotorakaalkirurg
  • Intensiivravi arst või internist