Plasma vaba hemoglobiin

Kvantitatiivne · mg/dL

Normaalsed väärtused

Plasma vaba hemoglobiini normid

Üldine

Tervetel inimestel on plasma vaba hemoglobiini tase väga madal, sageli alla tuvastuspiiri. Kliiniliselt aktsepteeritud referentsväärtused võivad laborite vahel veidi erineda.

Mehed

< 10 mg/dl või < 0.62 µmol/l

Naised

< 10 mg/dl või < 0.62 µmol/l

Näitaja kohta

Plasma vaba hemoglobiini (fHb) test on laboratoortest, millega määratakse verest eraldatud hemoglobiini kontsentratsioon verelimas (plasmas). See on tundlik marker hemoliitiliste protsesside, punaste vereliblede lagunemise ja vereülekannete kõrvaltoimete hindamiseks. Tavaliselt on veres väga väike kogus vaba hemoglobiini, mida normaalne maks kiiresti eemaldab.

Mis on Plasma vaba hemoglobiin?

Funktsioon

Hemoglobiin on punaste vereliblede (erütrotsüütide) valk, mis kannab hapnikku.
Vaba hemoglobiin (fHb) viitab hemoglobiinile, mis on vabanenud punaste vereliblede lagunemise (hemolüüsi) tõttu ja ringleb verelimas.
Suurenenud tasemed võivad näidata verehoidlate või meditsiiniseadmete põhjustatud hemolüüsi, autoimmunnseid haigusi, raskekujulist malariat või vereülekande reaktsiooni.

Kliiniline tähtsus

Kasutatakse hemolüüsi diagnostiliseks kinnituseks ja selle ulatuse hindamiseks.
Oluline jälgimisparameeter kardioveresoonkonna operatsioonide ajal (nt südant- kopsumasin), kus punavereliblede kahjustus on tavaline.
Abimeetod vereülekande kõrvaltoimete ja kunstlike südantklappide või dialüüsiseadmete poolt põhjustatud hemolüüsi hindamisel.

Ettevalmistus ja protseduur

Ettevalmistus

Eripärast ettevalmistust enamasti ei vaja (mittelakuv).
Proovi võtmiseks on oluline vältida hemolüüsi äratamist (nt liigne tõmbamine süstlaga, süsteldamine läbi väikese nõela, tugev loksutamine).
Kasutatakse spetsiaalset vedelikku sisaldavat tuubikest (nt EDTA või heparini tuubik), mis takistab hemoglobiini sidumist plasmavalkudega.

Protseduur

Vereproov võetakse tavaliselt veenist.
Proov viiakse laborisse kiiresti, sest hemoglobiin võib plasmast laguneda.
Analüüs tehakse spetsiaalse spektrofotomeetrilise või kromatograafilise meetodiga.

Kõrge Plasma vaba hemoglobiini (fHb) põhjused

Hemolüütilised seisundid

Autoimmunnne hemolüütiline aneemia
Hereditaarne sferotsütoos või elliptotsütoos
Talasseemia või sirprakuline aneemia kriisid
Paroksümaalne öise hemoglobiinuria (PNH)

Mehaaniline/keemiline hemolüüs

Kunstlikud südantklapid või veresoonte grefid
Pikemaajaline hemodialüüs
Kardioveresoonkonna operatsioon südant- kopsumasinaga
Raske põletusviga

Nakkused ja mürgistused

Raske malaaria (Plasmodium falciparum)
Klämmipõletik (Borreliose)
Mürgised maod (mürgine hemolüüs)
Bakteriaalne hemolüüs (nt Clostridium perfringens)

Muud põhjused

Hemolüütiline vereülekande reaktsioon
Raskekujuline maksakahjustus või maksatsirroos
Vähi kemoteraapia (mõned ravimid)
Intensiivse füüsilise koormuse (märonjooks) lihaskahjustus (rabdomüolüüs), kuigi peamine marker on siin kreatiinkinaas

Madal Plasma vaba hemoglobiini (fHb) tähendus

Tavaline leid

Terve organism suudab vaba hemoglobiini kiiresti kõrvaldada. Madal või mittetuvastatav tase on füsioloogiliselt normaalne ja näitab, et hemolüütilist protsessi ei toimu.
Peamine kliiniline tähelepanu on suunatud kõrgetele väärtustele.

Indikatsioonid: millal Plasma vaba hemoglobiini testi tehakse?

Kahtlus hemolüüsi korral

Kollase ihu (neelus), tumeda uriini (hemoglobiinuuria) või seletamatu aneemia korral.
Pärast vereülekannet sümptomite (liigne palavik, valu, madal vererõhk) ilmnemisel.

Meditsiiniliste protseduuride jälgimine