Kvantitatiivne uriinvalgu analüüs
Kvantitatiivne · mg/24h
Normaalsed väärtused
Kvantitatiivne uriinvalgu analüüs normid
Üldine
Tervetel inimestel on valkude eritumine uriiniga väga väike. Normaalväärtused sõltuvad mõõtmisviisist, kuid üldiselt loetakse normaalseks:
Mehed
Meestel: < 150 mg ööpäevas (või < 0,15 g/ööpäev)
Naised
Naistel: < 150 mg ööpäevas (või < 0,15 g/ööpäev)
Näitaja kohta
Kvantitatiivne uriinvalgu analüüs on laboratoorne test, mis määrab uriinis leiduva valkude (proteiinide) täpse koguse. See on oluline uuring neerude funktsiooni hindamiseks ja varajase proteiinuria (valgud uriinis) tuvastamiseks. Tulemused aitavad diagnoosida neeru- ja muid süsteemseid haigusi.
Funktsioon
- Mõõdab valkude kogust uriinis (proteiinuria) kvantitatiivselt, st täpselt milligrammides või grammides ööpäevas.
- Võimaldab hinnata neerufiltri (glomeruli) läbipaistvust ja tuvastada neerukahjustust.
Päritolu
- Terve neer ei lase suuremal osal valkudest uriini pääseda. Proteiinuria tekib neerufiltrikahjustuse või muu tervisehäire tagajärjel.
- Kvantitatiivne analüüs on täpsem kui kvalitatiivne (stribi) test, mis näitab vaid valgude olemasolu.
Protseduur
- Kõige täpsem on 24-tunnise uriini kogumine. Alates hommikust (nt kell 7) kogutakse kogu uriin 24 tunni jooksul erikonteinerisse.
- Mõnikord kasutatakse ka üksikut uriiniproovi, kus valgu ja kreatiniini suhet (UPCR) arvutatakse. See annab kiirema hinnangu ilma pika kogumiseta.
- Proovi analüüsitakse spetsiaalsetes laborites fotomeetriliste või immunokeemiliste meetoditega.
Ettevalmistus
- Enne kogumist tuleb vältida liigset füüsilist koormust, mis võib põhjustada ajutist proteiinuriat.
- Oluline on järgida arsti või labori juhiseid dieedi ja ravimite kohta (mõned ravimid võivad tulemust mõjutada).
- Naistel ei soovitata testi teha menstruatsiooni ajal.
Peamised põhjused
- Neeruhaigused: Glomerulonefriit, neerufiltri kahjustus (nt diabeetiline nefropaatia), neeruinfarkt.
- Süsteemsed haigused: Diabeet, vererõhktõbi (hüpertensioon), lupus (SLE), mõned vähid.
- Nakkused: Nefriit põhjustav infektsioon (nt streptokoki infektsioon).
- Muud põhjused: Raskekujuline füüsiline koormus, kõrge palavik, südamepuudulikkus, rasedus (rasedusmürgistus e. preeklampsia oht).
Tõlgendamine
- Kergemat proteiinuriat (150-500 mg/ööpäevas) võib esineda mitte-neerupõhjustel (nt infektsioonid, palavik).
- Raske proteiinuria (>3,5 g/ööpäevas) viitab tavaliselt otsesele neerukahjustusele ja võib kaasa tuua turseid (ödeemi) ja madalat veres valgu taset.
Tähendus
- Madal või tuvastamatu valgu tase uriinis on normaalne ja soovitav näitaja.
- See kinnitab, et neerufilter töötab tõhusalt ega lase valkudel läbi pääseda.
Erandjuhtumid
- Väga kontsentreeritud uriin võib anda valesti madalaid tulemusi.
- Mõned haruldased haigused võivad põhjustada muutusi valgusünteesis, kuid seda ei tuvastata selle testiga.
Meditsiinilised olukorrad
- Kahtlus neeruhaiguse korral (nt turse, vahtune uriin, kõrge vererõhk).
- Krooniliste haiguste (diabeet, hüpertensioon) seireks neerukahjustuse avastamiseks.
- Raseduse ajal preeklampsia varajaseks tuvastamiseks.
- Süsteemsetesse haigustesse (nt lupus) kaasneva neerukahjustuse hindamiseks.
- Teiste testide (nt kvalitatiivne uriinivalgu test või uriinanalüüs) positiivse tulemuse täpsustamiseks.
Eeldatavad arstispetsialistid
- Seda uuringut võib ette kirjutada **perearst**, **nefroloog** (neeruarst), **endokrinoloog** (diabeedi või hormoonhaiguste arst) või **günekoloog** (raseduse jälgimisel).
Seotud uuringud
Otsi näitajat
C-hepatiidi HCV RNA kvantitatiivne analüüs
HIV-1 RNA kvantitatiivne analüüs
Epstein-Barr viiruse DNA kvantitatiivne test
Hepatiit B DNA kvantitatiivne test
Hepatitis B HBsAg kvantitatiivne test
Kvantitatiivne elektromüograafia (EMG)
Kvantitatiivne sudomotoorsete aksonite refleksitest (QSART)
Tsütomegaloviiruse DNA kvantitatiivne test
BCR ABL1 p210 analüüs
Heparaansulfaadi analüüs
Lühiajaline HRV analüüs
Mitokondriaalse DNA deletsioonide analüüs
miR-208 analüüs
11-dehidrotromboksaani B2
11-deoksükortisool
13q deletsiooni uuring
14-3-3 valk CSF-is
16-alfa-hüdroksüestron
17-alfa-hüdroksüprogesteroon
17-hüdroksüprogesteroon