Immunofenotüüpimine

Kirjeldav

Normaalsed väärtused

Immunofenotüüpimise normväärtused

Üldine

Normaalsed väärtused sõltuvad tuvastatavast rakupopulatsioonist, patsiendi vanusest ja laboratooriumi meetoditest. Näiteks täiskasvanutel on levinud lümfotsüütide subpopulatsioonide ligikaudsed vahemikud: CD3+ T-lümfotsüüdid 60-80%, CD4+ T-abistajarakud 30-60%, CD8+ T-tsütotoksilised rakud 15-40%, CD19+ B-lümfotsüüdid 5-20%, CD16+/CD56+ loomulikud tappurrakud (NK-rakud) 5-20%.

Mehed

Naised

Näitaja kohta

Immunofenotüüpimine on täpne laboratoorne meetod, mis võimaldab tuvastada ja analüüsida rakkude pinnal asuvaid spetsiifilisi markereid (antigeene). Seda kasutatakse laialdaselt hematoloogiliste, immunoloogiliste ja pahaloomuliste haiguste diagnoosimisel ning ravi jälgimisel. Meetod põhineb voolusütomeetria tehnoloogial, mis võimaldab kiirelt ja täpselt iseloomustada erinevate rakkude populatsioone.

Mis on immunofenotüüpimine?

Funktsioon

Rakkude tüüpide ja alamklasside täpne tuvastamine nende pinnal olevate markerite (nt CD markerite) alusel.
Pahaloomuliste rakkude (nt leukeemia, lümfoom) fenotüübimine ja klassifitseerimine.
Immuunsüsteemi seisundi hindamine (nt lümfotsüütide subpopulatsioonid).

Meetodi alused

Kasutab spetsiifilisi fluorestseeruvaid monoklonaalseid antikehi, mis seonduvad sihtmärkrakkudega.
Analüüs toimub voolusütomeetri abil, mis laseb rakud ükshaaval laserkiire läbi ja tuvastab fluorestsentsi.
Võimaldab hinnata nii protsentuaalset osakaalu kui ka absoluutset arvu konkreetset tüüpi rakkude kohta.

Protseduuri käik ja ettevalmistus

Protseduur

Enamasti võetakse proov perifeersest verest (venoosne veri). Mõnel juhul võib olla vaja luuüdi või teiste kudede biopsiat.
Veriproov kogutakse tavaliselt EDTA või heparini sisaldavasse torusse, et vältida hüübimist.
Proovi töödeldakse laboris: rakud segatakse spetsiifiliste, erinevate fluorokroomidega märgistatud antikehadega.
Märgistatud proov analüüsitakse voolusütomeetriga, mis tuvastab iga raku fluorescentsi ja hajutuse, klassifitseerides rakud.
Tulemused väljastatakse tavaliselt tabelina või diagrammina, mis näitab erinevate rakupopulatsioonide protsente ja/või absoluutseid loendeid.

Ettevalmistus patsiendile

Erilist ettevalmistust enamjaolt ei vaja. Uuring võib olla tehtav igal ajal päevast.
Oluline on teavitada arsti kõigist võetavatest ravimitest, sest mõned võivad mõjutada immuunsüsteemi ja seega tulemusi.
Raskete infektsioonide või hiljuti läbiviidud vaktsineerimise korral tuleb arvestada tulemuste võimaliku mõjuga.

Kõrgenenud teatud rakkude tasemed immunofenotüüpimisel

Kliinilised põhjused

Ägedad või kroonilised infektsioonid (viiruslikud, bakteriaalsed) võivad põhjustada reaktiivset lümfotsütoosi või muude rakkude suurenemist.
Pahaloomulised kasvajad: leukeemiad (nt äge lümfoblastne leukeemia – blastide suur protsent), lümfoomid, müeloom.
Autoimmuunhaigused (nt reumatoidartriit, süsteemne erütematoosne luupus) võivad kaasneda spetsiifiliste immuunrakkude proliferatsiooniga.
Mõned verehaigused (nt polütsüteemia vera, elastsuskoe proliferatiivsed häired).

Füsioloogilised ja muud tegurid

Rasked füüsilised stress või trauma.
Mõned ravimid (nt kortikosteroidid võivad lühiajaliselt muuta lümfotsüütide jaotust).
Ebaspesiifiline reaktsioon kroonilise põletiku korral.

Madaldunud teatud rakkude tasemed immunofenotüüpimisel

Kliinilised põhjused

Kombineeritud immuunpuudulikkus (nt AIDS, mis põhjustab CD4+ T-lümfotsüütide drastilist langust).
Raske müelosupressioon kemoteraapia, kiiritusravi või mürgistuse tagajärjel.
Sünnimünakud (nt SCID – raske kombineeritud immuunpuudulikkus).
Autoimmuunhaigused, mis sihikindlalt kahjustavad immuunsüsteemi rakke.
Pärilikud või omandatud hüpogammaglobulin-eemiad (B-rakkude vähenemine).

Muud tegurid

Eakas vanus võib olla seotud immuunvanemisega ja teatud lümfotsüütide populatsioonide vähenemisega.
Pikaajaline vaimne stress võib mõjutada immuunsüsteemi.
Raske alatoitumus või vitamiinipuudused (nt tsingi või B12-vitamiini puudus).

Indikatsioonid: millal tehakse immunofenotüüpimist?

Peamised meditsiinilised olukorrad

Verekasvajate (leukeemia, lümfoom) kahtlus, diagnoosimine ja klassifitseerimine.
Kroonilise või korduva infektsiooni korral, mis võib viidata immuunpuudulikkusele.
Autoimmuunhaiguste (nt SLE, reumatoidartriit) hindamisel ja aktiivsuse määramisel.
Siirdamise (kõigi elundite) jälgimisel immuunvastuse ja tagasilöögi hindamiseks.
Mõnede ravimite (nt bioloogiliste preparaatide) mõju hindamisel immuunsüsteemile.

Spetsialistid, kes uuringut tavaliselt tellivad