Erytrotsüütide agregeerumise uuring

Kirjeldav

Normaalsed väärtused

Erytrotsüütide agregeerumise normid

Üldine

Normaalväärtused sõltuvad kasutatavast meetodist ja laboratooriumi kalibreerimisest. Üldiselt peetakse füsioloogiliseks agregeerumise astmeks 10–25% (agregeerumise indeks 0,1–0,25).

Mehed

Normaalvahemik meeste puhul võib olla veidi madalam (nt 10–22%) tänu suuremale hematokriidile ja erinevusele hormonaalses taustas.

Naised

Naiste puhul võib normaalvahemik olla 12–25%, kuid võib kõikuda sõltuvalt menstrueerimistsüklist või rasedusest.

Näitaja kohta

Erytrotsüütide agregeerumise uuring on laboratoorsetest meetoditest koosnev analüüs, mille käigus hinnatakse punavereliblede (erytrotsüütide) omadust kokku kleepuda ja moodustada komplekse. See näitaja on oluline vere voolavuse ning mikrotsirkulatsiooni hindamisel ning võib viidata erinevatele veresoonkonna, põletikuliste või metaboolsete haiguste seisunditele.

Mis on erytrotsüütide agregeerumise uuring?

Funktsioon

Hindab punavereliblede võimet agregeeruda (kokku kleepuda), mis mõjutab vere viskoossust ja voolavust.
Agregeerumine on füsioloogiline protsess, kuid selle tugevnenud aste võib viia mikrotsirkulatsiooni häireteni ja haiguste kujunemisele.
Uuring aitab tuvastada muutusi punavereliblede pinnal, mis võivad põhjustada liigset kokkukleepumist.

Lähteallikad

Uuringuks võetakse vereproov, tavaliselt venoosest verest.
Proovi analüüsitakse spetsiaalsetes laboratooriumites kas fotomeetriliste või mikrotsütopomeetriliste meetoditega.
Tulemused väljendatakse tavaliselt agregeerumise indeksi või protsendina.

Ettevalmistus uuringuks

Protseduur

Patsient peab enne verevõttu olema 8–12 tundi ilma söögita (vett on lubatud juua).
Vereproov võetakse tavaliselt kubaruuest veenist spetsiaalsesse torusse, mis sisaldab koaguleerumisvastast ainet (nt naatriumtsitraati).
Proovi analüüsitakse laboris, kasutades tehnikaid nagu optiline agregomeetria või impedantsmeetod, mis mõõdavad punavereliblede kokkukleepumise kiirust ja ulatust erinevate ainele (nt adenosiindifosfaat) lisamise korral.
Tulemused on tavaliselt saadaval 1–3 tööpäeva jooksul.

Kõrgenenud erytrotsüütide agregeerumine (põhjused)

Kardiovaskulaarsed haigused

Ateroskleroos ja isheemiline südamehaigus
Arteriaalne hüpertensioon
Sügav veenitromboos

Metaboolsed ja süsteemsed häired

Suhkurtõbi (diabeet), eriti halva glükeemilise kontrolli korral
Metaboolne sündroom
Põletikulised haigused (nt reumatoidartriit, krooniline nefrit)

Muud tegurid

Pikaajaline suitsetamine
Rasvunus (adipositas)
Mõned ravimid (nt glükokortikoidid, suukaudsed kontratseptiivid)

Madal erytrotsüütide agregeerumine (põhjused)

Verega seotud seisundid

Anemia (eriti hemolüütiline või siidrakuline aneemia)
Osa verevedeldajate (antikoagulantide) kasutamine (nt hepariin)
Mõned harvad kaasasündinud verehaigused

Muud põhjused

Krooniline maksakahjustus
Uuriivõimetus (neerupuudulikkus)
Pikaajaline A-vitamiini või E-vitamiini defitsiit

Indikatsioonid: millal tehakse erytrotsüütide agregeerumise uuringut?

Peamised indikatsioonid

Kardiovaskulaarse riski hindamine (eriti kui on ateroskleroosi või tromboosi kahtlus)
Suhkurtõve (diabeedi) seire ja selle vaskulaarsete tüsistuste riski hindamine
Krooniliste põletikuliste või autoimmuunhaiguste (nt süsteemne erütematoosne luupus) käigu jälgimine
Mõnede ravimite (nt glükokortikoidid) toime hindamine vere voolavusele

Spetsialistid, kes võivad uuringut tellida