Erytrotsüütide agregeerumise uuring
Erytrotsüütide agregeerumise uuring on laboratoorsetest meetoditest koosnev analüüs, mille käigus hinnatakse punavereliblede (erytrotsüütide) omadust kokku kleepuda ja moodustada komplekse. See näitaja on oluline vere voolavuse ning mikrotsirkulatsiooni hindamisel ning võib viidata erinevatele veresoonkonna, põletikuliste või metaboolsete haiguste seisunditele.
- Hindab punavereliblede võimet agregeeruda (kokku kleepuda), mis mõjutab vere viskoossust ja voolavust.
- Agregeerumine on füsioloogiline protsess, kuid selle tugevnenud aste võib viia mikrotsirkulatsiooni häireteni ja haiguste kujunemisele.
- Uuring aitab tuvastada muutusi punavereliblede pinnal, mis võivad põhjustada liigset kokkukleepumist.
- Uuringuks võetakse vereproov, tavaliselt venoosest verest.
- Proovi analüüsitakse spetsiaalsetes laboratooriumites kas fotomeetriliste või mikrotsütopomeetriliste meetoditega.
- Tulemused väljendatakse tavaliselt agregeerumise indeksi või protsendina.
- Patsient peab enne verevõttu olema 8–12 tundi ilma söögita (vett on lubatud juua).
- Vereproov võetakse tavaliselt kubaruuest veenist spetsiaalsesse torusse, mis sisaldab koaguleerumisvastast ainet (nt naatriumtsitraati).
- Proovi analüüsitakse laboris, kasutades tehnikaid nagu optiline agregomeetria või impedantsmeetod, mis mõõdavad punavereliblede kokkukleepumise kiirust ja ulatust erinevate ainele (nt adenosiindifosfaat) lisamise korral.
- Tulemused on tavaliselt saadaval 1–3 tööpäeva jooksul.
- Ateroskleroos ja isheemiline südamehaigus
- Arteriaalne hüpertensioon
- Sügav veenitromboos
- Suhkurtõbi (diabeet), eriti halva glükeemilise kontrolli korral
- Metaboolne sündroom
- Põletikulised haigused (nt reumatoidartriit, krooniline nefrit)
- Pikaajaline suitsetamine
- Rasvunus (adipositas)
- Mõned ravimid (nt glükokortikoidid, suukaudsed kontratseptiivid)
- Anemia (eriti hemolüütiline või siidrakuline aneemia)
- Osa verevedeldajate (antikoagulantide) kasutamine (nt hepariin)
- Mõned harvad kaasasündinud verehaigused
- Krooniline maksakahjustus
- Uuriivõimetus (neerupuudulikkus)
- Pikaajaline A-vitamiini või E-vitamiini defitsiit
- Kardiovaskulaarse riski hindamine (eriti kui on ateroskleroosi või tromboosi kahtlus)
- Suhkurtõve (diabeedi) seire ja selle vaskulaarsete tüsistuste riski hindamine
- Krooniliste põletikuliste või autoimmuunhaiguste (nt süsteemne erütematoosne luupus) käigu jälgimine
- Mõnede ravimite (nt glükokortikoidid) toime hindamine vere voolavusele
- Kardiolog (südame-veresoonkonna haiguste eriarst)
- Endokrinoloog (sisesecretoorse süsteemi haiguste eriarst)
- Reumatoloog (liigeste- ja sidekoehaiguste eriarst)
- Hematoloog (verehaiguste eriarst)
| Üldine | Normaalväärtused sõltuvad kasutatavast meetodist ja laboratooriumi kalibreerimisest. Üldiselt peetakse füsioloogiliseks agregeerumise astmeks 10–25% (agregeerumise indeks 0,1–0,25). |
|---|---|
| Meestele | Normaalvahemik meeste puhul võib olla veidi madalam (nt 10–22%) tänu suuremale hematokriidile ja erinevusele hormonaalses taustas. |
| Naistele | Naiste puhul võib normaalvahemik olla 12–25%, kuid võib kõikuda sõltuvalt menstrueerimistsüklist või rasedusest. |
Mida võib tähendada selle uuringu muutunud väärtus?
Allpool on haigused, mille korral selle uuringu tulemus erineb sageli normist. Riba pikkus ja protsent näitavad, kui suurel osal haigetest on muutus iseloomulik.
Erytrotsüütide agregeerumise uuring tõuseb
5Veebilehel olev teave on üldist laadi ega ole individuaalne meditsiiniline konsultatsioon. Uuringute tulemusi peab hindama tervishoiuspetsialist, arvestades muid uuringuandmeid ja Teie sümptomeid. Portaal ei vastuta selle teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Arutelu
Jagage oma kogemust selle uuringu kohta: millal see määrati, milline oli tulemus, kuidas läks. Teie lugu võib teisi aidata.
Kommentaare veel pole. Olge esimene!