Sulfhemoglobiin

Kvantitatiivne · %

Normaalsed väärtused

Sulfhemoglobiin normid

Üldine

Tervetel inimestel on sulfhemoglobiini tase veres tavaliselt tuvastamatu või äärmiselt madal. Kliiniliselt oluliseks loetakse taset, mis ületab 0,5–1% koguhemoglobiinist või 0,1 g/dL. Normivahemikud võivad erineda sõltuvalt laboratooriumi meetodist.

Mehed

Konkreetseid erinevaid norme soo järgi ei ole, kuna sulfhemoglobiini teke on seotud peamiselt välismõjutustega (kemikaalid, ravimid).

Naised

Sama, mis meestel – oluline on üldine normi ületamine.

Näitaja kohta

Sulfhemoglobiin on hemoglobiini erimvorm, mis tekib hemoglobiini ja väävelühendite (nt väävelvesiniku) reaktsiooni tulemusena. See püsiv ühend ei suuda siduda hapnikku ja selle kõrge kontsentratsioon veres võib põhjustada tsüanoosi (sinakas nahavärvus). Sulfhemoglobiini uuring aitab tuvastada haruldast seisundit, mida nimetatakse sulfhemoglobiineemiaks.

Mis on sulfhemoglobiin?

Funktsioon ja omadused

Sulfhemoglobiin on hemoglobiini (punalibledes leiduv hapniku kandja) modifikatsioon, mis sisaldab keemiliselt seotud väävlit.
Erinevalt tavalistest hemoglobiini vormidest (nt oksühemoglobiin) ei suuda sulfhemoglobiin transportida hapnikku.
See on keemiliselt stabiilne, mistõttu laguneb aeglaselt – see toob kaasa pikaajalise tsüanoosi isegi siis, kui põhjuseks olnud kemikaal on organismist eemaldunud.

Tekkepõhjused

Tekib peamiselt kokkupuutel väävelvesiniku (H₂S) või teatud ravimite (nt sulfonamiidid, fenatsetiin) ja hemoglobiiniga.
Kroonilised seedetrakti infektsioonid või haigused, mis soodustavad väävelühendite teket soolestikus, võivad kaasa aidata sulfhemoglobiini moodustumisele.

Ettevalmistus ja protseduur

Protseduur

Analüüsiks võetakse veri veenist, tavaliselt küünarnukist.
Veriproov kogutakse spetsiaalsesse anumasse (antikoagulantiga tuubidesse).
Sulfhemoglobiini sisaldust määratakse veres spetsiaalse spektrofotomeetrilise meetodiga, mis eristab seda teistest hemoglobiini vormidest (nt methemoglobinist).

Ettevalmistus enne uuringut

Erilist paastumist tavaliselt ei nõuta, kuid tuleb järgida konkreetset labori või arsti juhist.
Oluline on teatada arstile kõikidest hiljuti võetud ravimitest, toidulisanditest ja võimalikest kemikaalide kokkupuuetest, kuna need võivad tulemust mõjutada.
Raske füüsiline koormus või stress vahetult enne verevõttu võib mõningaid vereparameetreid muuta, mistõttu on soovitatav olla võimalikult rahulikus olekus.

Kõrge sulfhemoglobiini tase (põhjused)

Kemikaalide ja ravimite mürgistus

Väävelvesiniku (H₂S) sissehingamine või neelamine (leidub näiteks reovees, keemilises tööstuses, mädanenud organilises materjalis).
Pikaajaline või suur annus sulfaatrevimeid (sulfonamiidid), fenatsetiini või mõningaid muid ravimeid.
Mürgistus lämmastikoksiidide või vääveldioksiidiga.

Kroonilised tervisehäired

Pikaajalised kõhutõved, soolestiku infektsioonid või bakteriline ülekasv soolestikus, mis soodustavad väävelühendite teket.
Harva võib kõrget taset esineda ka põletikuliste soolestikuhäirete (nt Crohn'i tõbi) korral.

Madal sulfhemoglobiini tase

Tähtsus ja tõlgendus

Mõõdetavalt madal või tuvastamatu sulfhemoglobiini tase on tervetel inimestel normaalne ja soovitav seisund.
Kuna sulfhemoglobiin on organismile võõras ja funktsionaalselt mitteaktiivne ühend, ei ole selle madal tase kliiniliselt oluline ega seotu mingite haiguslike seisunditega.
Madala taseme korral on tähelepanu keskmes teised vereparameetrid ja patsiendi sümptomid.

Indikatsioonid: millal tehakse sulfhemoglobiini uuring?

Peamised meditsiinilised põhjused

Tsüanoos (sinakas või hallikas nahavärvus), mis ei parane hapniku manustamisel ja millel puudub ilmne põhjus (nt südame- või kopsuhäire).
Kahtlus väävelühendite (nt väävelvesinik) või teatud ravimite mürgistuse suhtes, eriti kui sümptomiteks on peavalu, iiveldus, pearinglus või lihasenõrkus.
Krooniline kõhutõbi või seedeprobleemid koos tsüanoosiga.

Soovitavad spetsialistid