RANKL

Kvantitatiivne · pmol/L

Normaalsed väärtused

RANKL normid

Üldine

Normaalsed väärtused võivad oluliselt erineda sõltuvalt laboratooriumi meetodist. Tavaliselt on RANKL-i tase seerumis või plasmas määratav kvantitatiivselt (nt pg/ml või pmol/l).

Mehed

Tüüpilised viiteväärtused täiskasvanud meestel: ~100–300 pg/ml. Konkreetsed vahemikud tuleb kontrollida analüüsitava labori etalonväärtustega.

Naised

Tüüpilised viiteväärtused täiskasvanud naistel: ~80–280 pg/ml. Väärtused võivad olla hormonaalsest staatusest sõltuvad (nt menopausi ajal tõusenud).

Näitaja kohta

RANKL (Receptor Activator of Nuclear Factor Kappa-B Ligand) on valk, mis mängib olulist rolli luukoe metabolismis, osteoklastide (luud lõhuvate rakkude) aktiveerimisel ja immuunvastuse regulatsioonis. Selle kontsentratsiooni mõõtmine veres võib aidata hinnata luuainevahetuse seisundit ning tuvastada patoloogilisi protsesse, nagu luude häired või krooniline põletik.

Mis on RANKL?

Funktsioon

RANKL on ligand, mis seostub retseptoriga RANK luurakkude pinnal, stimuleerides osteoklastide eraldumist, küpsemist ja aktiivsust.
See on kesksel kohal luude ümberkujundamise (remodeling) protsessis, tagades luukoe tasakaalu osteoblastide (luud loovate rakkude) tegevusega.
Osaleb immuunsüsteemi regulatsioonis, eriti põletikulistes ja autoimmuunprotsessides.

Keskne roll

RANKL-RANK signaalitee on peamine osteoklastogeneesi (osteoklastide moodustumise) aktivaator.
RANKL-i tootmist reguleerivad hormoonid (nt paratüreoidhormoon) ja tsütokiinid (nt interleukiin-6).
RANKL-i antagonist on osteoprotegeriin (OPG), mis blokeerib RANKL-i seondumist RANK-iga, takistades liigset luude lagunemist.

Ettevalmistus ja protseduur

Protseduur

RANKL-i taset määratakse tavaliselt vereanalüüsiga. Proov võetakse veenist (tavaliselt küünarnukist) tavalisesse või gel-toruga klaaspudelisse.
Kasutatakse immunoanalüüsi meetodeid, nt ELISA (Enzyme-Linked Immunosorbent Assay), mis tuvastab spetsiifiliselt RANKL valku seerumis või plasmas.
Tulemused antakse välja arvulise väärtusena (nt pg/ml).

Ettevalmistus

Tavaliselt on vaja 8–12-tunnist paastumist (ei tohi süüa ega juua, välja arvatud vesi).
Soovitatav on vältida füüsilist koormust ja stressi enne proovi võtmist, kuna need võivad mõjutada mõningaid biomarkerite tasemeid.
Oluline on teavitada arsti võetavatest ravimitest (eriti kortikosteroididest, bisfosfonaatidest, denosumabist), kuna need võivad RANKL-i taset oluliselt mõjutada.

Kõrge RANKL tase (põhjused)

Luuhaigused ja ainevahetushäired

Osteoporoos (eriti postmenopausaalne): suurenenud luude ümberkujundamine ja osteoklastiline aktiivsus.
Paget'i luuhaigus: lokaalne liigne luude lagunemine ja ebanormaalne taastootmine.
Artriidid (nt reumatoidartriit): põletikuline keskkond sünnitab suurtes kogustes RANKL-i, põhjustades lihasluukonna kahjustusi.
Metastaatilised luukahjustused (eriliselt rinna- ja eesnäärmevähk): vähirakud võivad eritada RANKL-i või stimuleerida seda luus, soodustades osteolüüsi.

Muud põletikulised ja immuunhäired

Krooniline põletik (nt Crohn'i tõbi, hammaste parodontiit): põletikutsütokiinid suurendavad RANKL-i ekspressiooni.
Autoimmuunhaigused (nt süsteemne erütematoosne luupus).
Mõned infektsioonid, mis puudutavad luukude (nt osteomüeliit).

Madal RANKL tase (põhjused)

Füsioloogilised ja ravi tingitud

Osteopetroos (marmorluuhaigus): geneetiline häire, mis põhjustab osteoklastide defekti või puudulikkust, sageli kaasneb vähene RANKL-i tootmine või vastuvõtlikkus.
Denosumabi (RANKL-i inhibiitori) ravi: ravim seob RANKL-i, vähendades selle bioloogilist aktiivsust ja luude resorptsiooni.
Kõrge osteoprotegeriini (OPG) tase: OPG toimib loomuliku RANKL-i inhibiitorina, seondudes RANKL-iga ja blokeerides selle toimet.

Hormonaalsed ja muud tegurid

Mõned hormonaalsed tasakaalutus (nt väga kõrge estrogeni või testosterooni tase võivad RANKL-i tootmist pidurdada).
Pikaajaline glükokortikoidide kasutamine võib mõningates olukordades RANKL-i tootmist vähendada (kuid tavaliselt suurendab osteoporoosi riski teistel mehhanismidel).

Indikatsioonid: millal tehakse RANKL-uuring?

Peamised näidustused

Osteoporoosi riski hindamine ja ravi efektiivsuse jälgimine (eriti denosumabi või bisfosfonaatide puhul).
Põletikuliste luu- ja liigeshaiguste (nt reumatoidartriit, ankülozeeriv spondüliit) diagnostika ja aktiivsuse hindamine.
Kahtlus luude metastaatiliste kahjustuste korral või nende ravi monitooring.
Hindamisel patsientidele, kellel on osteolüütilised leed või luuvalu selguseta põhjusega.

Kes tellib ja hindab?