Protrombiini fragment 1+2 (F1+2)
Protrombiini fragment 1+2 (F1+2) on veres eralduv valgu osake, mis on oluline trombini ehk koagulatsioonifaktori II tekke varajane marker. Selle taseme mõõtmine aitab hinnata vere hüübimise aktiivsust ja trombini moodustumist organismis. Analüüs annab väärtuslikku teavet trombofüüsiliste seisundite, st liigse hüübimisvalmiduse hindamisel.
- F1+2 on valgu fragment, mis vabaneb protsessi käigus, kui vereloombes asuv protrombiin (faktor II) aktiveeritakse trombiniiks (faktor IIa).
- Selle kontsentratsioon veres peegeldab otseselt trombini moodustumise intensiivsust ja seega vere hüübimiskaskaadi aktiivsust.
- See on üks tundlikemaid teste varajase trombini tekkimise tuvastamiseks.
- F1+2 tekib spetsiifilise proteolüütilise lõikumise tulemusena protrombini molekulist, mida katalüüsib faktor Xa koos faktor V, kaltsiumi ja fosfolipiididega (tromboplastiini kompleks).
- Seda toodetakse maksas ja see on veres ringluses inaktiivses vormis, kuni aktiveeritakse hüübimiskaskaadi teel.
- Enamasti tuleb tulla analüüsi andma tühja kõhuga (vähemalt 8-12 tundi söömata).
- Oluline on teavitada arsti kõikidest tarvitatavatest ravimitest, eriti antikoagulantidest (nt varfariin, hepariin), sest need võivad tulemust mõjutada.
- Vältida füüsilist pingutust enne verevõttu.
- Analüüsiks võetakse venoosset verd tüüpilises vereproovitorus (sageli tsitratsis torus, et vältida koagulatsiooni proovivilus).
- Veriproov saadetakse spetsialiseeritud laborisse, kus F1+2 taset määratakse immunoensümaatilisel meetodil (nt ELISA).
- Tulemused on tavaliselt saadaval mõne päeva jooksul.
- Sügav-veeni tümbose (SVT) või kopsuemboolia.
- Atriaalfibrillatsioon, mis suurendab tromboemboolia riski.
- Mõned pahaloomulised vähid.
- Hereditaarsed trombofüüsilised häired (nt faktor V Leiden mutatsioon, protrombiini 20210 mutatsioon).
- Sepsis ja müokardi infarkt.
- Rasedus ja sünnitusjärgne periood.
- Kasvajaasotsieeritud hüperkoagulatsioon.
- Suured operatsioonid või trauma.
- Kasutamine mõningaid hormoonravi vorme (nt östrogeenseid).
- Tõhus antikoagulatsiooniravi, eriti otseste trombiini inhibiitorite (nt dabigatraan) või varfarini kasutamisel.
- Tõhus hepariinravi.
- Maksa rasestumine või rasked maksakahjustused, kuna protrombini süntees on vähenenud.
- Verejooks või massiivne vereülekanne.
- Verehüübimisfaktorite kaasasündinud puudulikkus (harva).
- Tromboemboolilise sündroomi (nt sügav-veeni trombose, kopsuemboolia) kahtlus või diagnoosi kinnitamine.
- Hereditaarse trombofüülia (liigse hüübimisvalmiduse) riski hindamine.
- Antikoagulatsiooniravi (eriti uute suukaudsete antikoagulantidega) efektiivsuse jälgimine.
- Hüperkoagulatsiooni seisundi hindamine pahaloomuliste haiguste, raseduse või autoimmuunhaiguste korral.
- Hematoloog (verehaiguste eriarst).
- Kardioloog (südame-veresoonkonna eriarst).
- Veenakirurg või vaskulaarkirurg.
- Tromboemboolia riski hindav sise- või perearst.
| Üldine | 0.4 – 1.1 nmol/L (või pmol/L). Normivahemik võib laborist ja kasutatavast meetodist olenevalt veidi erineda. |
|---|---|
| Meestele | Tüüpiliselt sama, mis üldine normivahemik. |
| Naistele | Tüüpiliselt sama, mis üldine normivahemik. Raseduse ajal võib tase füsioloogiliselt tõusta. |
Mida võib tähendada selle uuringu muutunud väärtus?
Allpool on haigused, mille korral selle uuringu tulemus erineb sageli normist. Riba pikkus ja protsent näitavad, kui suurel osal haigetest on muutus iseloomulik.
Protrombiini fragment 1+2 (F1+2) tõuseb
4Veebilehel olev teave on üldist laadi ega ole individuaalne meditsiiniline konsultatsioon. Uuringute tulemusi peab hindama tervishoiuspetsialist, arvestades muid uuringuandmeid ja Teie sümptomeid. Portaal ei vastuta selle teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Arutelu
Jagage oma kogemust selle uuringu kohta: millal see määrati, milline oli tulemus, kuidas läks. Teie lugu võib teisi aidata.
Kommentaare veel pole. Olge esimene!